Eesti õpetaja lugu

 

Vanimad koolid meie maal rajati XIII sajandil, seoses võõrvõimu kehtestamise ja kristianiseerimisega. Toomkoolide juurde asutati toomkoolid, mungaordude kaudu tekkisid kloostrikoolid. Õpetajaiks nendes kirikukoolides olid vaimulikud ja mõistagi ei olnud õpetus eesti-, vaid keskajale kohaselt ladinakeelne. Nõnda ei saa me keskaja kontekstis veel kõnelda eesti õpetajast, kuigi toonaste Vana-Liivimaa haritlaste seas leidus ka eesti päritolu inimesi.

Nii nagu eestikeelse rahvakooli sünd langeb XVII sajandisse – „vanasse heasse Rootsi aega“ –, nii tuleb meil ka eesti koolmeistriameti juuri otsida just tollest sajandist. Et toonane Põhjala suurriik Rootsi oli luterluse kindlamaid kantse ususõdadest vaevatud Euroopas ning et luterluse põhinõudeks oli iga inimese piiblilugemise oskus, jõudmaks usutõdedeni, pöörasid Rootsi riigi- ja kirikuvõimud suurt tähelepanu siinse talurahva lugemaõpetamisele.

Võtmeküsimuseks seejuures oli eestikeelsete koolmeistrite ettevalmistamine. Tõsisemalt hakati selles suunas samme astuma alates 1630. aastatest, mil nähti ette köstriameti sisseseadmine kõikides kihelkondades. Köstri kui pastori kirikliku abilise ülesannete hulka kuuluski laste õpetamine, ent tegu polnud veel puhtalt kooliõpetaja ametiga. Ka ei jõutud köstri leidmiseni kaugeltki kõikides kihelkondades, ehkki 1645. aastal kehtestati seesugune nõue kogu Põhja-Eestis. Et siinne aadel polnud vähimalgi määral huvitatud talupoegade harimisest ega vastavatest lisakulutustest, on niigi selge.

Siiski on teada, et näiteks 1638. aastal oli Kambja köstriks talupoeg Jacob Koch, kes oskas lugeda ja kirjutada; või et 1639. aastal töötas Kose kihelkonnas kaks koolmeistrit, üks nendest päritolult talupoeg (st. eestlane). Seesuguseid juhuslikke teateid on teisigi, mistõttu on väga raske dateerida kaljukindlalt eesti õpetaja (eesti rahvusest ja eestikeelse) ameti sündi.

Ent näib, et kooliõpetus ja õpetajaamet said talurahvale tuntuks just nendel aastakümnetel. Kui veel XVII sajandi algul oli linnaeestlaste seas kasutusel keskalamsaksa keelest laenatud Schole ja Schoel meister, siis 1660. aastateks oli põhjaeesti keelepruuki juurdunud juba uus sõna „kool“ ja uue ametina eristunud koolmeistriamet.