Botaanikaõpetaja Juhan Aruste

Miks just Tema ? Õpetaja Aruste oskas oma õppeaine teha lastele huvitavaks. Klassis kuulati teda ja ta tõi huvitavaid näiteid, seega olid ta tunnid väga põnevad. Õpetaja Aruste oli ka väga nõudlik. Kui toimus klassis kontrolltöö ja kui keegi midagi sahistas, siis oli see pikk ja kõhna mees välkkiirelt ringi pööranud ja sahistaja võis rahulikult oma kontrolltöö lauale viia.

Võipere kooliaed oli väga kuulus oma sortide paljususe ja aretatud sortide poolest. Aretustöödesse kaasas õpetaja ka õpilasi. Kõik puude ja lillede sordid olid tähistatud  siltidega, kus peal  sordi nimi, kust pärit ja kes aretas, kui oli tegemist  Võipere kooliõpilaste katsetustega. Meeldis see meile  kõigile.

Tema korraldusel ja tema eestvedamisel  tehti korralikult sisustatud väli-  õppeklass. See oli ka korralikult  igasuguste vajaminevate taimedega sisustatud.

Veel üks näide, mis jäi minule  eluks ajaks meelde. Oli kehalise kasvatuse tund, viskasin tennisepalli nii kaugele, et lendas üle aia. Mind saadeti  palli tagasi tooma.

Roninud üle aia tagasi, murdsin ühe lepapuu oksa kogemata  puruks. Õpetaja Aruste märkas seda ja võttis mind ette ja noomis. Kui murrad puu, siis on tal sama valus nagu inimesel, kes murrab sõrme. Mind päästis tookord halvima eest võimlemise õpetaja.

Arvan, et nüüdki võib leida Võipere kooliaiast huvitavaid puu- ja taimesorte, mida õpetaja Aruste oli aastatega kogunud ja istutanud. Seda tööd proovis jätkata Voldemar Nagel, aga siis oli kool juba teise  kohta kolinud. Eraaiana  käis töö  Voldemar Nagelil üle jõu.

                                                                                        Tema endine õpilane Karl Tamberg

Lp. Haljala Kool

Rõõmustav oli lugeda, et Haljala kooli poolt tuli jälle tore algatus – kirjutada oma kooli meeldejäävatest õpetajatest. Mul on neid mitu alates Koolimäe algkoolist, mille kohalik rahvas ise ehitas 1912.a.

Seal oli õpetajaks Marie Valler-Rom, kes töötas liitklassis I, II, III ja IV.

Oli õpetajana väga kohusetundlik, tasakaalukas. Ei mäleta, et ta oleks kordagi meiega pahandanud või karjunud tunnis. Meie, õpilased väga armastasime teda. Võimlemistunnis ta õpetas meile palju ringmänge lauluga, kus pidime ringi liikudes tegema vastavalt laulule liigutusi kätega, jalgadega, kükki jne. Näiteks väike jänes koopas:,: magab seal:,:, mis sul viga jänkuke, et sa hüpata ei saa. Hüppa nüüd, hüppa nüüd, hüppa nüüd! jt.

Tal oli alati puhas valge krae kleidil. Hiljem, kui ta abiellus minu lapsepõlvekodu naabrusse, käisin tema juurest hommikuti üle põllu joostes läbi ja me läksime koos kooli.

Töötasin temaga ka Sagadi koolis koos, kus ta tegi ettepaneku, et ma sinataksin teda, kuid ma vastasin eitavalt. Ma ei saanud seda teha, nagu ei saa üle oma varju hüpata.

Teine meeldejääv õpetaja oli Võsu koolis Rom Raudla (end. Pelffeldt).

Ta oli koolijuhataja, kui ma seal V ja VI klassis käisin. Tema olek ja õpetamine tunnis oli väärikas: väheste sõnadega palju öeldud. Mäletan kord, kuidas me klassis üks tüdruk ajas laupäeval lillevaasi koos veega ümber ja ei pühkinud ega kuivatanud ära. Tundide lõppedes tuli talle isa hobusega järgi ja ta sõitis minema. Elasime sel ajal nädal aega kooli internaadis. Rom Raudla nägi hiljem lauda veega ja küsis, kes ajas lillevaasi ümber. Meil polnud midagi vastata, sest süüdlane Virve oli juba lahkunud. Ta andis korralduse, et jääme seniks klassi, kui üles tunnistame. Ei mäleta, kaua me seal olime, kuid keegi ei võtnud süüd omaks ja teise peale ka ei kaevanud. Viimaks ta lubas meil koju minna ja hiljem sellest enam ei räägitud. Ta seisis ukse peal ja ma pugesin temast mööda. Ta kutsus mind tagasi ja ütles, et mida ma pean ütlema, kui tahan mööda minna. Ma ütlesin, et palun mööda minna. Ta astus ukse eest kõrvale ja ütles: „Palun!“ On eluks ajaks meeles.

Tal oli ka väga selge ja ilus käekiri. Ei mingit ruttu kritseldamist tahvlile, vaid korrektselt ja selgesti kirjutatud. Nii jõudsime kõik õpitu selgeks.

Ta õpetas meile ka ruutjuurt, mida teised õpilased Rakvere Kaubanduskeskkoolis alles õppisid. Mul oli see juba Võsu kooli VI klassis selgeks tehtud.

Aasta 1944. sügis. Olin peale Tallinna pommitamist koju sõitnud ja olin seal juba pikemat aega ilma tööta. Ema ütles, et mine vaata, vast Rom Raudla võtab sind sinna kooli õpetajaks. Nii ma ka tegin. Saingi Võsu kooli õpetajaks. Olin ilma õpetaja kutseta. Hakkasin seal õpetama saksa keelt VII klassis ja algklassides põhiaineid. Esimene tund minu elus oli Võsu kooli VII klassis saksa keel, kuhu koos Rom Raudlaga läksime. Ta tutvustas mind õpilastele ja siis lahkus.

Mul ei olnud õpilastega konflikte. Usun, et tänu sellele, et olin olnud Rom Raudla õpilane ja tema olekust palju õppinud.

Rakvere Kaubanduskeskkoolis oli meil väga kodune direktor Joosep Allikas, kes oli meile kõigile nagu oma isa. Ta oli väga tasakaalukas, armastas muusikat. Laulmistundides õpetas meile laule viiuli saatel.

Okupatsiooni ajal tuli tal tihti käia uurimisasutustes, kuid ka seal oskas ta käituda ja rääkida nii, et meist keegi selle tagajärjel ei pidanud koolist lahkuma, polnud arreteeritud.

Kogu kooliga pühitsesime tema 50. sünnipäeva. Hiljem ka teistel juubelisünnipäevadel käisime teda õnnitlemas Kundas. Kunda surnuaeda püstitasime tema mälestuseks ta hauale nimelise hauakivi.

Ikka meenuvad koos direktoriga peetud meie klassiõhtud, kus sai nii palju laulda. Tihti alustas ta laulu: „Ja kui see laul meil korda lä´eb, ei meie kimpu jää…“.

Samas koolis oli ka inglise keele õpetaja, keda me väga austasime. Ta oli väga töökas: tunnid olid viimseni läbimõeldud, me kõik ootasime tema tundi.

Ise ta oli seljast küürakas. Oli imikuna voodist kukkunud. Ta nimi oli Henriette Raudkepp.

Tema tunnis mul vilksatas peast läbi, et ma tahaksin saada ka õpetajaks.

Nii on need ja ka teised õpetajad mõjutanud meid elama, töötama ja ka üksteisega läbi saama.

Ka suur armastus oma kodumaa ja rahva vastu on sealt alguse saanud.

Tänan Teid veelkord selle huvitava algatuse eest.

                                                                                       Lugupidavalt

                                                                                       Anna Bergström-Meipalu

ÕPETAJA ELVE BERGSTRÖM – ÕPETAJA SUURE ALGUSTÄHEGA

Lapsepõlvekodu

Elve Bergström sündis 29. oktoobril 1948. aastal suurpere üheksandaks lapsena ja tänu sellele pere pesamunaks. Ees ootasid teda juba viis venda ja kolm õde. Õigemini ei olnud Elve oma õdede ja vendade poolt vist väga oodatud, sest just tema oli neist kõigist esimene, kes sai haiglas sündida ja kui ta koju jõudis, olid teised juba omavahel kokku leppinud, et Elvet nad hoidma ei hakka.

Muidugi on ta selle ammu juba kõigile andestanud, sest saab aru, kui tüütu on kogu aeg lapsi hoida, kui teised külalapsed ringi kalpsavad.  Elve vanema õe jutu järgi läksid siiski kõik õed-vennad salaja väikese tüdruku voodi juurde vaatama ja leidsid, et see laps on nii armas, et selle võime veel ära hoida. Ja loomulikult kõik koos nad hoidsid, hellitasid ja lubasid Elvel kõike saada, mida ta tahtis – ja küllap sellepärast temast väike jonnipunn saigi. Ta mäletab väga hästi, kuidas suured vennad ikka ütlesid, et kui Elve midagi tahab, siis ta peab seda saama ka, ja paljud töödki tehti tema eest ära. Talle meeldis väga vendadega koos heinamaal käia, nemad läksid ees ja pisike plika jooksis järele. Pimedatel talveõhtutel ootas ikka Elve oma suuri vendi koju metsatöölt ja järelejäänud võileib liha ja munaga ei ole enam kunagi nii isuäratavalt maitsenud kui toona.

Oma isa Elve ei mäleta, kuna oli vaid kahene, kui isa sai tööl rängalt kannatada ja teda ei suudetud enam päästa. Elve ema jutu järgi olevat isa kaks nädalat enne seda jubedat õnnetust pisema tütre rinnale tõstnud ja lausunud, et sina, laps, oled veel nii väike, et kui minuga midagi peaks juhtuma ja  ema sulle mu hauakohta ei näita, ei teagi sa, et sul isa kunagi olemas on olnud. „Mis küll sundis noort tugevat meest niimoodi kõnelema, ei oska keegi aimata,“ mõtiskleb õpetaja Elve oma mälestustes.

Aga ema loomulikult näitas Elvele isa kalmistu kohta. Ja seda, kuidas ema kõiki lapsi kalmistupühadeks ette valmistas, mäletab Elve veel väga selgelt. Valged tennised tehti hambapulbriga valgeks ja igaks pühaks õmbles ema kõigile uued riided, küll kaunistas neid satside ja sametpaeltega. Ilmselt kõik see on jätnud Elvele nii tugeva emotsiooni, et ta käib nüüdki väga tihti kalmistul ja leiab sealt rahu ja imelise tunde, mida kõike on sõnadega võimatu kirjeldada.

Oma emast oskab Elve ainult head rääkida. Ta teab, et ei olnud kunagi oma emale halb laps ja kindlasti tundis ema Elve üle suurt rõõmu, kui nägi teda kooli peol laulmas. Nüüd, kui Elve on ise ema ja vanaema, mõtleb ta sageli oma emale. Mida võis küll mõelda ja tunda naine, kes jäi üheksa lapsega üksi? Sellele mõeldes on Elve veel rohkem uhke oma ema üle, nende kodus ei vedelenud kunagi riidekuhilaid, ei olnud segadust. Ema oskas kõiki lapsi nii jagada, et igaühel olid omad kohustused. Elve mäletab, kui vastikuks ta pidas seakapsaste korjamist aia tagant, aga see oli tema töö ja sellest polnud kuskile pääsu. Kõik meestetööd – põlluharimine, heinatööd, puude hankimine – see kuulus vendadele, tüdrukud tegelesid loomadega, peenarde harimisega, õppisid ema kõrval õmblemist ja söögitegemist. Elve mäletab hästi ütlust, et ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse, samad sõnad käisid ütlemiste kohta: „Ausa hõlma ei hakka keegi.“ Ka see oli Elve ema lemmikväljend. Ema oli Elvel äärmiselt tagasihoidlik, ta pühendas end oma lastele ja kodule. Ühtehoidmine, südameheadus, neid väärtusi soovis ema kõigile lastele kaasa anda. Kodu ja koduteema on Elve jaoks jäänud eriti hellaks. „Kõik siin ilmas võib olematu olla, aga kodu peab olema koht, kus kõigil on hea olla,“ tunnistab Elve.

Kummaline on Elvel mõelda seda, et ta isa ehitas maja, milles oli vaid kaks tuba ja köök. Kuidas küll kõik sinna ära mahtusid? Kõigele lisaks pidi selles kitsukeses ruumis valitsema alati kord ja puhtus. Iga päev algas tüdrukutel päev sellega, et toad tuli niiske lapiga üle käia. Muide see komme on säilinud Elvel ja ta õdedel tänapäevani, kuigi nad kõik suhtuvad sellesse siiani kerge muigega. Muidugi koos õdede ja vendadega olles meenutavad nad sageli ka seda aega, kui kehtis kaubanduses see reegel, et inimese kohta tohtis müüa vaid kaks leiba. Nii läkski üheksa lapse ema Vihula poodi, sai oma kaks leiba kätte ja astus Sagadi poe poole, et seal kaks leiba saada. Jalgsi oli see vahemaa 5-6 kilomeetrit. Lõpuks pakkunud Sagadi poe müüja välja, et lasta lastel ka leiba osta, nii sai ju igaüks kaks leiba. „Ja te ei kujuta ette, kui hea maitsega olid need vormileivad, eriti talvel, ja ei mäleta, et ema oleks nende näritud leivaotste pärast pahandanud,“ meenutas Elve. Toona sõi Elve vist oma vormileivaisu täis, sest enam ta seda poest ei osta.

Erksamad lapsepõlvemälestused algavad Elvel alles kooliajast, aga siiski tahaks ta ära rääkida loo, mida ta ise ei mäleta absoluutselt, aga tema elus on olnud nagu teistkordse sünni lugu. Elve oli alles siis kolmeaastane, kui ta jäeti kodus temast kolm aastat vanema venna hoida. Vend otsustas hakata liha praadima, Elve seisis, flanellkleit seljas, puupaku otsas pliidisuu ees, kuni kleit tuld võttis. Õnneks oli vennaraasul nii palju arukust, et veeämber Elvele selga valada, aga kahju oli juba sündinud. Võsul oli sellel ajal haigla ja sinna Elve hobusega toimetatigi. Elve ema jutu järgi oli pisikesel tütrel nii suur vill, et tema enam ta kõrvale voodisse ära ei mahtunud. Aastaid hiljem, kui Elve oli juba täiskasvanud, käis ta Võsul hambaarsti juures ja arsti abiline vanaproua ütles, et vaatab teda ja mõtleb, mis ime läbi küll teie ellu jäite, sest kui Elvet haiglasse viidi, olevat arstid öelnud, et see laps küll hommikut ei näe. Ju olid need head inglid, mis Elvet aitasid sellel raskel hetkel.

Muidugi mainis Elve ka selle ära, et nüüd on õppematerjal laste õpetamiseks alati käepärast võtta. Kui ta räägib lastele tuleohutusest siis näitab oma arme näos ja see paneb pisikesi põngerjaid alati kuulama.

Niimoodi mööduski õpetaja Elve lapsepõlv. Sellel lühikesel ajal oli mitmeid õnnetusi, mis viisid tuju. Aga muidu olid siis ajad teised, aga loomulikult oli  igas päevas ka rõõmu, laste naeru  ja kordaminekuid, mis tegid kõigile hea tuju ja mida on nüüd mitmete aastate möödudes hea meenutada.

Haridustee

Elve koolitee algas Sagadi 8-klassilises Koolis. Kooliaastaid mäletab Elve paremini kui lapsepõlve omasid. Ähmaselt mäletab ta oma esimest koolipäeva, aga mäletab hästi, kui ilusad õpetajad neil olid. Ta ei oskagi öelda, kas see tema elukutsevalikul määravaks sai, aga kõik naisõpetajad olid sellel ajal nii kenad, kandsid ilusaid riideid ja kingi, kõik imetlesid neid tõesti südamest.

Elve oli oma kooliajal ilmselt väga aktiivne laps, ta laulis, tantsis, näitles ja tegi veel sporti ka. Peale kõige selle meeldis Elvele väga pioneeritöö ja ta tahtis kangesti pioneeriks saada. Aga noorem vend ei lubanud, ütles et ei tohi pioneeriks astuda, sellel ajal ei saanud Elve aru, miks. Ta nuttis nii mõnegi valusa pisara ja päeval, kui teised tõotuse andsid, oli Elve südamest kurb. Mõni aeg edasi oli aga niisugune juhus, et pioneerimalev pidi oma koondvõistkonnaga kuhugi võistlustele minema ja Elve oli see laps, kellele seoti rätt kaela ja võistkonnas ta oligi. Vend oli selleks ajaks juba kooli lõpetanud ja enam ta õde keelata ei saanud. Elvest saigi lõpuks malevanõukogu esimees, need ajad olid ääretult põnevad ja igavust kooliajal ei tundnud. Kõik järgnes juba loomulikku rada pidi, et Elvest sai kommunistlik noor ja ta pidas ka sekretäriametit. Need aastad olid ääretult tegevusrikkad ja arendavad.

Kui ta mõtleb kooliajale ja mis sealt eriti meelde jäi, olid armsad õpetajad ja kord, austus õpetajate vastu. Elve mäletab, kuidas direktor Oomer õpetajate toa ukse avas ja seejärel saabus suures saalis haudvaikus, lapsed jalutasid ringiratast nii, et sussisahinat polnud ka kuulda. Seda Elve aga ei mäleta, et ta ema oleks kunagi kooli või õpetajate kohta midagi halvasti öelnud. Isegi siis mitte, kui direktori abikaasa Inna Oomer, kes oli kehalise kasvatuse õpetaja, nende kodu külastas, sest Elve kolm venda olid koolipäeva vahele jätnud, kuna olid hommikul kooliteel hundi jälgi kohanud ja siirdunud hundijahile. Selle hundijahi pärast sattusid poisid isegi seinalehe loo ja laulu sisse ja sealt nad enam välja ei pääsenud. Vitsa nad kodus ka ei saanud, sest õpetaja kodukülastus oli tookord ikka päris suur šokk.

Elve õpetaja ja klassijuhataja õp. Mänd (Laigu) ootas teda ees juba kolleegina Haljala koolis. Annikvere koolis said Elve kolleegideks õp. Alavere ja õp. Rumberg. Kõik olid suurepärased õpetajad ja kolleegid. Kui hästi järele mõelda, peab Elve siiski tunnistama, et küllap elukutsevalikul saidki määravaks just tema õpetajad. Tal ei olnud kunagi ühtegi õpetajat, kelle kohta oleks võinud öelda, et ta ei sallinud teda. Kui Elve keskkooli astus sai tema klassijuhatajaks õp. Ado Pajo. Ta oli matemaatikaõpetaja, suurepärane pedagoog, meeletult humoorikas, põnevad tunnid ja lõputult pikantseid seiku ja meenutusi. Isegi vihmased ja porised kartulivõtupäevad kolhoosis suutis õpetaja Pajo käitavaks muuta.

1965. aastal lõpetas Elve Sagadi 8-klassilise kooli ja asus edasi õppima Rakvere I Keskkooli. Elve sattus Sagadist tulnud kolme õpilasega linnalaste klassi, ega nende elu esialgu just roosiliseks ei tehtud teiste õpilaste poolt, aga aastakese pärast võeti juba neidki omadena. Tegelikult on Elvel nende kolme aasta pärast natuke piinlik ka, sest maalt tulnud lapsena oli linn ahvatlusi täis ja õppimine jäi tihtipeale unarusse. Nelja- viieline Elve keskkoolis ei olnud, aga ära ta selle lõpetas. Ka tollal oli keskkoolis juba teatud kutseõpe. Elve läks loomulikult pedagoogika kallakuga klassi, kus direktor Ervin Kukk jagas teadmisi pedagoogikast ja metoodikast. Ta käis algklassides pedagoogilisel praktikal, andis lahtiseid tunde ja sageli asendas haigestunud õpetajaid. Aastal 1968 lõpetas Elve Rakvere I Keskkooli ja sai kaasa vanempioneerijuhi kutsetunnistuse. Pärast keskkooli lõpetamist asus Elve Randoja (Bergström) tööle Annikvere 8-klassilisse Kooli vanempioneerijuhi ja algklasside õpetajana.

1975. aastal jätkas Elve õpinguid E. Vilde nimelises Tallinna Pedagoogilises Instituudis kaugõppe osakonnas. Kõrgkooli lõpetas Elve 1981. aastal, olles omandanud algklasside õpetaja kvalifikatsiooni.

Järgnevate tööaastate jooksul on õpetaja Elve end täiendanud väga paljudel kursustel ning koolitustel. Olgu nimetatud algklassiõpetajate suvekursused Tartu Õpetajate Seminaris mitmel suvel, Eesti Junior Achievment`i majanduskursused 1997 ja 2001, 160-tunnine kursus „Uut algõpetuses“ 1992. Avatud Meele Instituudi metoodikakursus „Lugemine ja kirjutamine iseseisva mõtleja kujundamiseks“ (180 tundi) 2000 ja AMI „Õppimise väravad“ 2005. Õpetaja Bergström on end täiendanud arvutikursustel („Ole kaasas!“, „Digitiiger“ – 60 tundi). „Keskkonnaharidus õppekavas“ ja „Keskkonna interpreteerimine“, osalemine keskkonnahariduse koolidevahelises „Tuuliku“ ja „Sillad“ projektis on koolitused, kus tähelepanu keskkonna temaatikal. Õpetaja Elve on osalenud mitmetel suhtlemiskursustel, ideekursustel, kirjastuste õpikukursustel. (Haljala Gümnaasiumi isiklikud toimikud 9-2). Siin nimetatud on ainult osa täiendkoolitustest, millest õpetaja Elve on osa võtnud.

Huvitavad tööaastad

Õpetajana

Aastal 1968 pärast Rakvere I Keskkooli lõpetamist alustas Elve sügisel tööd Annikvere  8-klassilises kooli õpetajana. Viieteistkümneks aastaks jäi ta oma esimesse töökohta. Leebe, heasüdamlik, abivalmis oli ta esimene direktor. Palju noori inimesi, väike kollektiiv, koolis valitsesid üksteist austavad ja abistavad suhted. Iga päev oli midagi õppida, Elve suureks eeskujuks sai mitmeks aastaks algklassiõpetaja, suurte kogemustega pedagoog õpetaja Mare Rootalu. Temalt õppis Elve palju ja kui teadmistest puudu tuli, pöördus alati tema poole, kuna kogemusi tal ei olnud. Elve eksis, õppis ja sai aru, et see amet on tema jaoks loodud.

Elve mäletab hästi, kuidas ta esmakordselt puutus kokku kooli inspekteerimisega. Staažikad pedagoogid olid ärevuses juba pikka aega, Elve aga ei teadnud ega osanud midagi karta ja see nende ärevus tundus isegi veidi naljakana. Elvega koos tuli klassi Aino Kurmiste, ta ei mäleta küll, mis tund ja mitmendas klassis see toimus, aga pärast ei lausunud Aino Kurmiste ühtegi halba sõna, nimetas vaid, et Elve on õpetajaks sündinud ja toimis nagu päris õpetaja. Siis oli Elve muidugi õnnelik, aga kui ta nüüd selle peale mõtleb, saab ta elukogenenuna aru, et küllap targa inimesena tahtis inspektor Aino Kurmiste Elves säilitada huvi selle ameti ja töö vastu, võib-olla nägi ta temas ka õpetajat. „Õpetajaks sündinud“ – sellist väljendit kasutas ka õppealajuhataja Evi Vilu. Igatahes on need väljaütlemised Elvet momendil õnnelikuks teinud ja teda õpetajatööga ühte sidunud. Miks õpetajaamet? Elve arvab, et esiteks oli tal eeskuju heade õpetajate näol ja teiseks positiivne tagaside töö kohta.

Juba esimestel tööaastatel kujunes nii, et Elve hakkas tegelema näiteringiga ja igal koolipeol oli näiteringil millegagi üles astuda. Olid vahvad ajad, Elve sai pühenduda ainult tööle ja suve lõppu ei jõudnud ta ära oodata, nii igatses oma töö ja õpilaste järele. Aegade algusest peale on ta oma töösse kaasanud lapsevanemad – talle meenuvad ühised peod, matkad, väljasõidud, retked vanemate töökohtadesse. Alati on olnud neid, kes kaasa löövad, neid, kes kõrvale jäävad.

Aeg-ajalt suviti suunati õpetajaid pioneerilaagrisse kasvatajateks. Nii saigi Elve Käsmu pioneerilaagris olla kahel suvel, ühel aastal Palmse laagris. Jällegi vahvad suved, uued kogemused, uued tuttavad. Kord olid nad Käsmust tulnud Võsule matkama, tagasiteel kurtis üks lastest kõhuvalu. Nii võtsidki Elve koos praktikandiga lapse kätele ja tassisid ta Võsult Käsmu. Enne laagrisse jõudmist tuli meelde küsida lapselt, et ega ta metsa all taha käia, tema muidugi rõõmuga tahtis ja pärast polnud vaja õpetajatel teda enam tassida. Kõhuvalu sai metsa alla jäetud ja õpetajad said jälle tsipake targemaks. Nii need kogemused sünnivadki.

Muidugi on kogenud Elve ka seda, et mõned tunnid võivad jääda eredalt mällu nii õpetajale kui ka lastele. Kord kooli kokkutulekul hakkasid õpilased rääkima ühest emakeeletunnist ja tahtsid teada, kas õpetaja Elve seda mäletab. Ta oli äärmiselt üllatunud, et see tund, mis oli talle väga emotsionaalselt mõjunud, oli meeles ka lastel. Lugemispalaks oli lugu kahest linnust, ema- ja isalinnust. Elve teadis, kodus tunni ettevalmistamisel tundis ta, et tal on seda lugu raske lugeda, aga lootis, et suudab seda klassis ikka teha. Aga ei suutnud ja palus ühel tüdrukul pala lõpuni lugeda: Ülle luges, hääl murdus ja pisarad voolasid. Varsti nuttis pool klassi ja õpetaja klassi ees. Nii nad siis kõik nutsid ja tundsid kaasa emalinnule, kes ootas pesas tormis heitlevat isalindu. Nii lihtne ja liigutav, aga mõlemapoolselt meeldejääv. Ehedast ja lihtsast momendist sünnivad kaunid mälestused.

Viisteist tööaastat möödus kiiresti. Ta nautis oma tööd, oma õpilasi ja iga päev läks tööle nagu peole.

1983/84. õppeaastat alustas Elve juba Haljala koolis. Eks ta esialgu ikka pelgas, suurem töökollektiiv, suuremad klassid. Aga ei olnud midagi hullu, kõik sujus, töökaaslased olid toredad, abivalmis ja lapsed on ju toredad igal pool.

Tagasiside on seegi, kui tööd tunnustatakse. Õpetaja Elve on seda piisavalt saanud ja kui aus olla, siis iga kord tunneb ta end kuidagi ebamugavalt, sest ta teeb ju lihtsalt oma tööd, see on nii loomulik, et igaüks teeb oma tööd nii hästi kui oskab. Ja õpetajatöö on just niisugune, mida saab hästi teha seda tööd armastades. Hea töö on nagu ilus laul, kus sees ei ole kuldseid sõnu.

Õpetaja Elve Bergström on hinnatud pedagoog nii õpilaste kui kolleegide silmis. Direktor Olev Lipp iseloomustas õpetaja Bergströmi järgmiselt: „Õpetaja E. Bergström on ere õpetajaisiksus. Ta tunnid on huvitavad, emotsionaalsed. Õpetaja valdab põhjalikult algklasside metoodikat, oskab lapsi täielikult tunnis tööga haarata. Õpetaja Bergströmi õpilased jõuavad õppetöös hästi edasi, on distsiplineeritud. Õpetaja on neile suureks autoriteediks. Klassiväliselt on õpetaja korduvalt ette valmistanud koolielu sündmustest hästi osa võtma: nääripeod, karnevalid, kodukohapäev.“

Kolleeg Malle Veiert toob välja, et õpetaja Bergströmi tunnid olid alati põhjalikult läbi mõeldud, ta oli distsipliini suhtes nõudlik, suhtlemisel sõbralik ja rõõmsameelne. Õpetaja Malle Veiert rõhutab veel, et Elve on hea perenaine ning väga külalislahke. Esikohale oma elus seadis ta oma kodu ja pojad. Hinnatav on Elve huumorimeel ning ta miimikast võib välja lugeda hetkemeeleolu.

Õpetaja Külli Heinla meenutas, et tuli Haljala kooli õpetajaks samal ajal (aasta varem) kui õpetaja Elve ning on imetlenud alati tema head suhtlemisoskust ning emalikku hoolt oma klassi laste suhtes. Hinnatav oli õpetaja Elve oskus kaasata klassi tegemistesse lapsevanemaid. Õpetaja Külli rõhutas, et ta on väga õnnelik, et sai kahe õpetaja Elve Bergströmi klassiga jätkata tööd klassijuhatajana viiendast klassist: aastal 1999 kuni 2007. aastani, mil lõpetas XXIII lend, ning 2007. aasta sügisest uued viiendikud, kes tänaseks jõudnud abituuriumi ning lõpetavad 2015. „Ikka jagasime koos muresid ja rõõme, elasime kaasa oma ühiste laste käekäigule. Muide, õpetaja Elvel on oma klasse olnud kaheksa,“ ütleb õpetaja Külli.

Õpilased on hinnanud oma õpetajat samuti ning vajanud ta soojust ning sõprust. Olgu selle kinnituseks mõned näited laste kirjanditest, kus nad iseloomustavad oma õpetajat tänutundega.

Vähetähtis ei ole ka ametlik tunnustus aukirjade näol, mida õpetaja Elve on aastate jooksul hulga saanud, kuid oma tagasihoidlikkuse tõttu ei taha õpetaja neist suurt rääkida. Olgu lisas ära toodud üks nõukogudeaegne tunnistus haridustöö eesrindlase staatuse kohta. Oma kooli kõige suurema tunnustuse – Suure Jaagu – sai õpetaja 2011. aastal.

Klassijuhatajana

Alati kui Elve uue klassiga alustas, leidis, et just temal on kõige ilusamad, armsamad ja targemad lapsed. Ja tõepoolest, kõikideks tööaastateks on talle jagunud väga häid klasse. Kindlasti olid igas klassis olemas omad Tootsid ja Teeled, Kiired ja Arnod, Oskar Ohakad ja Agu Sihvakad. Aga kõigi jaoks püüdis Elve olemas olla. Ta tahtis toimida nii, et ühelgi õpilasel ei tekiks koolihirmu, et lapsel oleks koolis hea olla. Elve ei mäleta, et ta oleks kunagi tundi läinud ilma ette valmistamata. Ta püüdis anda, mida ta oskas, küllap läks vahel ka midagi viltu aga vigadest on ju võimalik õppida.

Elve on olnud seisukohal, et algklassides saab õpetaja jäid tulemusi saavutada koostöös lastevanematega. Koostöö sünnib aga ikka õpetaja algatusel ja eestvedamisel. Ta on oma klasside vanematele lõputult tänulik, et nad soostusid pärast tööpäeva veel tulema kooli, matkarajale, klassiõhtutele või peole ja päris mitme lennuga remontisid ära nad klassiruumi.

Igas klassis kujunes välja lõpuks vanematest õpetaja tugirühm, kes kõiges nõu ja jõuga abiks olid. Eredalt on Elvele meelde jäänud kahe klassi ja lastevanemate matk Viru rabas. Ema- ja isadepäev ja jõuluõhtud koos nendega, ei olnud nii, et vanemad olid ainult vaatajarollis, alati löödi aktiivselt kaasa. Ta ei tea, kui paljud tänased üheteistkümnendikud mäletavad veel jõulude ajal käiku mere äärde, loomade tarbeks kaunistatud jõulupuud ja kohtumist jõuluvanaga Altjal. Elve mäletab, mäletab peokesi, mis ärevusest tema käe järele haarasid, ärevaid pilke ja silmi. Jõulud olid üldse üllatusi täis ajad, päkapikusussid ja kirjad- need on teda õpetajana alati inspireerinud ja ta on püüdnud oma klassi laste jaoks need pühad meeldejäävaks muuta.

Alustades iga nelja aasta tagant uue klassiga, seadis Elve eesmärgiks ühise pere loomist. Vahel läks see ladusamalt, vahel võttis rohkem aega, aga tema arvates sai igast klassikollektiivist nelja aastaga ühine pere. Ja oi kui raske oli tal neid jälle ära anda! Aga ta oli õnnelik, kui sai anda nad üle parimatele õpetajatele. Vähemalt aasta, paar pärast lahkuminekut hoidis Elve ennast hästi kursis oma laste edasise käekäiguga, tema jaoks on see nagu tagasiside saamine oma tööst. Kohtumine oma õpilastega teeb igale õpetajale rõõmu.

Iga oma 4. klassi saatis õpetaja Elve järgmisesse kooliastmesse meeleoluka peoga, kus osalesid ka lapsevanemad. Alati õpetas ta lastele päevakohase luulekava, mida  laulude, tantsude kõrval ette kanti.

Eelmise kooliaasta lävel luges Elve uudisteportaalis, kuidas üks lapsevanem oli paanikas uue õppeaasta ees: peab hakkama jälle pikki tunde lapsega õppima ja samas mainis ka, et kohtus õpetajaga, kes samuti teatas, et tal on juba enne kooli koolist siiber. Õpetaja Elve Bergströmil on kohutav mõelda, et niisuguse suhtumisega õpetaja astub sügisel klassi ette.

Näiteringijuhina

Peale õppetööd tegeles õpetaja Elve ka meeleldi algklasside näiteringiga. Spetsiaalselt ei ole ta seda õppinud, vaid mõned kursused läbinud. Kord nädalas said huvitunud õpilased kokku: kõneharjutused, dramatiseeringud, etüüdid ja kaks lavastust aastas, jõulu- ja kevadpeol. Oma näiteringiga on Elve osa võtnud ka maakonna teatrifestivalidest, on hästi läinud ja seejärel olnud mõned aastad ise festivalikorraldajaks.

Üleriigilisel näiteringide konkursil läks väga hästi näidendiga „Suur sõnelus“.

Hästi õnnestus lugu seitsmest Lumivalgekesest ja Pöialpoisist, vahva oli üks tuletõrjealane etendus, pealkirja Elve aga kahjuks ei mäleta, etendused Pöial- Liisist, Lumeeidest ja terve rida jõulutralle.

2011. aastal Jaagupäevaks ja Haljala kihelkonna 770. aastapäevaks valminud Salme Heinla näidendit „Hall-jalg“ aitas Elve Bergström lavastada. Lugu põhines muistendil Haljala kiriku ehitamisest, mille järgi kiriku asukoha valis hallide jalgadega härg, mängisid sel ajal 8. klassis õppivad noored, õp. Elve kunagised lapsed. Kaasatud olid ka Elve Bergströmi tollal 4. klassis käivad  õpilased, kes tantsisid haldjate ning kuradikeste tantse.

Aeganõudev, aga hästi vahva oli kostüümide õmblemine, vahel sai mõne lapsevanemgi  abiks olla, dekoratsioonide muretsemisel ja valmimisel tuli teinekord pereliikmeidki kasutada. „Oleks saanud ainult sellega tegeleda, võinuks hoopis rohkem korda saata,“ sõnab Elve, „aga etenduse valmimise protsess oli üsna aeganõudev.“ Seoses näiteringialase tööga on Elve ääretult tänulik Lembit Kirsipule, vastutulelik, nõuandev ja kannatlik iga etenduse muusikalise kujundamisel. Vahvad laulud komponeeris ja õpetas õp. Viivi Voorand, etendusele“ Pöial- Liisi“ kirjutas teksti  Salme Heinla. Suured tänud kõigile õpetaja Elve poolt, kes on hea sõna ja nõuga abiks olnud.

Lisaks on õpetaja Bergström koostanud luulekavasid igasugusteks klassi ja kooli üritusteks: küll emadepäevaks või emakeelepäevaks, kevadpeoks või vabariigi aastapäevaks, klassi lõpupeoks või mõneks kalendritähtpäevaks.

Elve ise on ka suur teatrihuviline, püüab ära vaadata kohalikus rahvamajas kõik etenduvad lavastused ja käib üpris sageli Rakvere Teatris. Viimati vaatas ta Uno Loobi lugu. „Vahva ja nostalgiline,“ on õpetaja Elve hinnang. Suviti käib Elve Vihula mõisa ja Käsmu kontsertidel.

Hobid ja isiklik elu

Õpetaja Elve abiellus 1971. aastal Aare Bergströmiga ning neil sündis kaks poega: Alo ja Avo, kes praegu on juba täiseas ja ise perekonnainimesed. Lapselapsi on Elvel kaks. 

Suvi möödub Elvel suvekodus, lapsed ja lapselapsed ei lase igavust tunda. Talvel jääb aega lugemiseks. Ta on täitsa päri väitega, et pensionäridel on kõige kiirem. Tund poolteist kuulub iga päev kepikõnnile, uskumatult palju aega võtab televiisori seltsis istumine ja Elve on ka enda jaoks avastanud ristsõnad. Aega- ajalt tuleb veeta aega pojapojaga.

Kõhkluseta võib Elve öelda seda, et pensionipõlve pidama jäädes tegi õige valiku (õpetaja Elve läks pensionile 2011. aastal), ta armastas loomulikult oma tööd, aga ei oleks jaksanud seda enam edasi teha nii, nagu ta oleks tahtnud. Nii muretut ja stressivaba elu ei ole ta kunagi varem elanud. Elve naudib kevadet, näeb, kuidas õitsevad toomingad, sirelid, anemoonid, kullerkupud, ta rajas ka suvila aeda lillepeenra ja ootab sealt põnevusega iga taime tärkamist. Nüüd on kõik hoopis teisti kui varem, Elve elab nüüd endale ja naudib seda.

Seda, milline on Elve ema ja vanaemana, oskavad kõige paremini vastata kindlasti tema lapsed ja lapselapsed. Aga tema iseenda arvates tuli ta nende kasvatamisega toime. Kuna laste isa viibis töö tõttu palju kodust eemal, tuli Elvel täita kahte rolli, niisiis kujuneski lõpuks välja olukord, kus tema oli nõudlikum pool ja isalt said lapsed hellitust, isa laskis sageli end nende tujudest ümber sõrme keerata. Elve ei arva, et võib öelda, et tegeles läbimõeldult nende kasvatamisega. Lastel tuli lihtsalt arvestada ja kinni pidada peres kehtivatest reeglitest ja väärtushinnangutest. Siiani heidavad nad nalja selle üle, kui piinlik neil oli teiste juurest tuppa tulla, kui ema neid hüüdis, kõik teised jäid ju õue veel. Elve hindab väga seda, et südamed on lastel õige koha peal, nad on alati oma vanemate jaoks olemas nii, nagu nemad olid laste jaoks. Veel tunneb ta rõõmu selle üle, et nad hoiavad ühte.

Nüüd, kui lastel endal kodu on, austab Elve väga nende privaatsust, ta ei torma nende elu korraldama ja nõuandeid peale suruma. Läheb siis, kui teda kutsutakse ja võib-olla tänu sellele ei olegi Elvel rääkida ämma-miniavahelistest konfliktidest. Suvi möödub Elvel enamasti ikka lastega koos ja neil kõigil on tore olla.

Lastelastest tunneb Elve muidugi suurt rõõmu, aga omavahel nendega olles tunneb ta hoopis suuremat vastutustunnet kui oma lastega, eks vist on ta ka rohkem hellitav ja vahel lubab lubamatut, aga ju see vanaemadel nii käibki. Ja nii see ongi, vanaema helde, lahke ja hea.