Kalkun ka mõtles

Keskkooli lõpetamisest oli möödunud päris mitu aastat, kui oma õpetajaga ühe vestluse ajal märkasin, et olen teda juba mitu minutit sinatanud. Ehmusin ja endale omaselt ütlesin selle mõtte ka kõvasti välja. Õpetaja naeratas ja arvas, et olen rumaluke, et sellise asja pärast muretsen.

Millal see siis juhtus, et tekkis julgus temale, õpetajale, öelda sina?

Alles see oli, kui algklassiõpetaja käskis meil kaasa võtta lusikad. Miks, saime teada siis, kui ta omavalmistatud moosipurgid välja võttis ja neid maitsta lubas. Või kui sai käia kalmistul habesamblikku tundma õppimas.

Alles see oli ...

Minu õpetajad

Õpetajatega on naljakas lugu. Alguses tunduvad nad kõige tähtsamad ja olulisemad arvamusliidrid. "A-a-a-aga õpetaja ütles ...," algab algklassiõpilase iga teine lause. Tühja sest, mida vanemad räägivad, õpetaja teab. Nii meenub mulle kohe üks väike poiss, kes päevapealt oma toitumisharjumusi muutis, sest õpetaja teatas, et tee on kasulik. Ja nii aastateks.

Siis saavad õpetajatest õpsid, kes ei tea midagi. Aga põhikoolis ollaksegi ju ise kõige targemad.
Ja ühel hetkel saabub taas see aeg, mil õpetajas nähakse partnerit, mitte käskijat, kelle heaks asju teha.

Ja ikkagi jäävad nad, minu õpetajad, igal hetkel, nii varases kõiketeadvas nooruses kui aastaid hiljem kellekski, kelle kohta ütlen MINU õpetaja. MINU! Kuigi tegelikult on õpetajad kellegi vanemad, sõbrad, aga omaks peab neid lendude kaupa lapsi.

See on veider, kuidas nende oluliste õpetajate silmad, MINU õpetajate silmad, saadavad mind kogu mu elu. Nii mõnegi artikli või loo kirjutamise juures mõtlen, mida tema arvaks, kas ta kiidaks selle heaks?

Ja neid silmapaare, millele mõelda, on minu õnneks mitmeid.

Oma töös puutun kokku paljude õpetajatega ja alati lahkun koolist toreda emotsiooniga. Ja näen paraku ka seda poolt, mis varem varjatuks jäi. On kurb kuulata, et paljud vanemad arvavad end olevat targemad kui õpetajad. Et hoopis õpetajaid tuleb kasvatada.

Kui mõtlen tagasi oma õpetajate peale, kelle vastu austus kõige suurem oli, siis nii mõnelgi neist oleks täna raske klassi ees seista.

Nemad ei oleks valmis teenusepakkuja rolli astuma, kus klient ehk õpilane on kuningas. Kahjuks tundub, et noored ja nende vanemad oma peas üritavad neid sageli sinna sundida.

Aga mitte alati.

Sealt ehk ka minu arvamus, et õpetaja olgu Õpetaja. Olen selles suhtes ilmselt natuke konservatiiv, kuid meenub taas, kui karm, aga õiglane oli minu õpetaja. Täpsust armastav. Hea õpetaja.

Kui kell helises ja õpetaja ei lõpetanud tundi, ei teinud keegi meist teist nägugi. Tund kestis täpselt nii kaua kui vaja. Ja vaadates tagasi, saan ma aru, et just seal sai selgeks, et peale õiguste on meil ka kohustusi.

Vihmavari

Hea sõbra käest kuulsin järgneva loo. Eesti kooliõpetaja läheb pärast puhkust pangaautomaadi juurde, et raha välja võtta.

Pistab kaardi pilusse, sisestab PIN-koodi, valib vajaliku summa, masin hakkab surisema. Suriseb ja suriseb ja suriseb. Suriseb kohe kuidagi mõtlikult. Lõpuks ilmub pangaautomaadi aknakesele teade: "Valesti valitud amet".

Tegelikult oleks õpetajatele hoopis teistsugust automaati vaja. Sellist, mis teataks aeg-ajalt, et nad teevad head tööd ja õiget asja. Nendegi õpilaste arvates, kes praegu neid klassiruumis pisut altkulmu põrnitsevad ...

Aeg aitab ...


Muide, korra olen oma õpetaja pärast ka nutnud. Keskkooli lõpus andis õpetaja meile kõigile vihmavarjukujulised šokolaadikommid.

Ja rääkis, et kui elus raskeks läheb, tuleb vihmavari lahti teha ja lasta kõigel halval endast mööda sabiseda. Ja kui väga hulluks läheb, siis tuleb teha nagu Mary Poppins. Lennata ära.

Ta oli ilmselt ainuke õpetaja, kes mind kunagi nutma on pannud. Just sellel päeval.

PS! Kui ma pealkirja hakkasin panema ja meenutasin kooliaega, meenus mulle kohe unustamatu tsitaat matemaatikatunnist: "Kalkun ka arvas ...".

Väljaütlemiste eest tuli vastutada, ehkupeale pakkumisest jäi väheks.