Õppisime koolis valel ja õigel vahet tegema

Meenutan nostalgiaga oma õpetajaid. Ja seda, missugune oli koolielu viiskümmend ja rohkem aastat tagasi, raskel ajal, mil tuli omaks võtta nn uued tõekspidamised. Kui haljamale oksale jõudnud olid võimu silmis kurjategijad.
REKLAAM
Käisin väikeses seitsmeklassilises maakoolis, millest hiljem kasvas välja keskkool, enamiku laste koduseid olusid teati koolis hästi.

Paljudel olid lähemad pereliikmed Siberisse viidud. Sellel teemal meiega ei kõneldud, küllap säästeti teadlikult meid, lapsi, ilmselt kartsid ka õpetajad ise repressioone.

Tollane koolikord oli väga range, mis mõistagi tekitas õpilastes trotsi. Et keegi oleks suitsetanud või proovinudki seda teha, ei mäleta.

Vargus oli aga nii suur patt, et sellepärast võidi koolist välja visata. Hoolimata meetmetest, tuli ikka ette eksimusi.

Tõsised eksimused

Maakoolidel oli suur aed, kus pidi aeg-ajalt peenraid rohima. Kirevad õitsvad astrid, jorjenid ja lõvilõuad septembrialguse päevadest on siiani silme ees.

Aia servas kasvasid ploomipuud, täis küpseid vilju. Ükskord ei saanud me kiusatusest jagu. Ja muidugi jäime vahele.

Direktor, muidu alati heas tujus, paistis sel korral tõsine.

Kutsus meid kabinetti, silmitses mõne aja ja küsis, kelle isa on vangi pandud. Tõusis mitu kätt. Kas varguse pärast, järgnes küsimus.

See oli ootamatu, löök allapoole vööd. Ta ju teadis isegi, miks. Aga ju teadis ka, miks niiviisi küsis.

Igal juhul mõjus nii, et isu käe sirutamiseks võõraste asjade järele võttis see juhtum edaspidi küll ära.

Kaugemal elavad lapsed ööbisid internaadis, moonakott kodust kaasa võetud. Kappide sumbunud lõhn, kus toidukraami hoiti, püsis aastaid ninas.

Väljaspool kooli pidudel käia oli keelatud. Vahel salaja käidi ikka. Enamasti keerutati jalga koolipidudel, tantsiti isegi mõnel õhtul nädala sees.

Kord jäid poisid tüdrukute tuppa hilisemaks ajaks, kui sisekord ette nägi, kui kauaks, ei mäleta enam, igal juhul kandis keegi sellest ette.

Järgmisel päeval oli suur pahandus ja asjaosalised kutsuti ükshaaval vestlusele. Ülejäänud käisid ringi kikivarvul. Edaspidi peeti internaadikorrast aga raudselt kinni.

Kümnendas klassis lõikasime pinginaabriga endale tuka ette, ja seegi oli lubamatu ettevõtmine, mille eest saime korraliku epistli.

Aga samas ei jäänud meie edusammudki märkamata.

Polnud harv juhus, kui koolijuht kellegi juurde astus ja küsis lihtsalt, kuidas läheb.

Kui me ekskursioonile või mõnele võistlusele sõitsime, suvel käis see kaskedega ehitud veo­autokastis, tuli ta alati kooliõuele meid teele saat­ma ja soovis edu.

Ega olnudki sellist ettevõtmist, mille juures ta poleks olnud.

Meeldejäävad isiksused

Kooliaastaist on meelde jäänud ka õpetajatest abielupaar, füüsikaõpetajat kutsusime Kõnnaks, tüdrukute käsitööõpetajast kaasat Laamaks.

Miks, ei oskagi ütelda.

Kindlasti olid nad eredad isiksused, kes aastakümnete möödudeski pole ununenud.

Käsitööõpetajaga möödusid meil tunnid, kus suuremummulisest kangast endale suure valge kraega kaharad kleidid õmblesime ning salaja end peegli ees keerutasime.

Valmistasime toidud klassiõhtuks, õppisime lauakombeid ning rääkisime ka teemadel, millest tol ajal polnud kombeks kõnelda.

Sõna "seks" polnud meist tollal keegi kuulnud, aga esialgsed teadmised selles vallas me, tüdrukud, oma õpetajalt saime. Küll ilmselt tunniplaaniväliselt.

Käreda loomuga füüsikaõpetaja oli ühtaegu klassijuhataja, kes ei pidanud paljuks paar korda aastas maalaste kodusid külastada ja vanematega, enamasti emadega, kõnelda.

Mõni patt ei tarvitsenud jutuks tulla, kuid kõigist ei pääsenud.

Olin ühel päeval poppi teinud ja ise puudumistõendile alla kirjutanud. Kelle allkiri see on, küsis õpetaja emalt.

Ema, külakooli haridusega, aga üdini aus inimene sai anda vaid ühtmoodi vastuse.

Hiljem mõtlesin, et kui lugu oleks jõudnud me kolme vahelt kaugemale, oleks see vist mõjutanud mu käitumishinnet.

Tookord jäi meie teada ja takkajärele olin selle eest tänulik.

Palju aastaid hiljem sattus mu isa haiglas ühte palatisse mu kunagise kooli direktoriga. Juttu tulnud ka minust.

Isa imestas hiljem kodus, kuidas tollal juba suure kooli juht oma õpilasi nii hästi mäletas.

Meie direktor pidas oma ametit veel aastakümneid ja ühest tavalisest maakoolist kasvas tema käe all välja üle Eesti kuulus Nõo reaalkallakuga keskkool, mille juures hiljem tegutsesid veel lennundusklassid.

Ma ei oska praegu hinnata, kui targaks saime emakeeles või füüsikas, tundub olulisem, et koolis õpetati vahet tegema õigel ja valel.

Et kool tegi selgeks nn kümme käsku.

Kui mõni puupea ei tahtnud õppust võtta, kasutasid tollased õpetajad kindlasti rohkem kõva kätt kui praegu.

Vahel ei jõudnud me õpetajaid ära kiruda, hiljem oleme neile mõelnud aga sügava lugupidamisega, et nad peale korrutustabeli meile ka elutarkust õpetasid.