Kui 1982. aastal kooli läksin, oli parajasti reform: katsetati, kuidas suudavad koolitarkust omandada kuueaastased.
REKLAAM
Algkooliaeg möödus õppides luuletusi Leninist ja laule suurest isamaast ning oktoobrilapsele kohaselt rivivõistlusteks harjutades.
Ning kui alles mõni aeg varem olid seitsmeaastaselt kooli läinud juntsud alustanud vene keele õpinguid teisest klassist, siis järjekordne reform nägi ette kuuendiku planeedi kodaniku igakülgset ettevalmistamist juba maast madalast, nii et vene keelt hakkasin väänama esimese kooliaasta teisest poolest.
Olime vist esimene aastakäik, kelle kõigile poistele-tüdrukutele oli kuueaastaselt kooli minek kohustuslik ja õppetöö igapäevane.
Ma imetlen oma esimest õpetajat, kes pidi äkki toime tulema kolmekümne pisikese juntsuga, kuueste seas mõned viiesedki, kes alles sügisel sünnipäeva pidasid.
Osa meist luges soravalt ja osa ei tundnud tähtigi: asi oli uus ja kõrgemalt poolt polnud vist selgeks vaieldud, mida üks kuueaastane peab oskama. Lapsed, kes polnud lasteaias käinud, nutsid vahel - koduigatsus tuli peale. Eks siis õpetaja püüdis neid lohutada.
Muutuv aeg
Kui algkool läbi sai, hakkas aeg vaikselt muutuma. Astusime pea kõik viksilt pioneeriks, kuid poolteist aastat hiljem oli punane kaelarätt kõlblik vaid näiteringi naljaetendusteks.
Mäletan, et viiendas klassis lisandus uus õppeaine - ajalugu. Käsitleti peatükke suure kodumaa ajaloost ning räägiti, et kui tore, et Eesti on NSV Liidu osa.
Viies klass sai mul läbi 1988. aastal, kui tekkisid esimesed märgid vana riigikorra lagunemisest. Mäletan, kuidas oli hädas tore ja häid näiteid toonud ning köitvalt jutustanud noor, alles ülikooli lõpetanud meesõpetaja. Ta ilmselt ei teadnud, mida meile rääkida, mida mitte. Õppisime siiski vana õpiku järgi, kuid mõned "magusamad palad" jätsime sujuvalt vahele.
Järgmisel aastal alustasime ajalooõpinguid uuesti ja otsast peale. Siis juba Eesti-peatükkidega ja hoopis teises valguses.
Ka õpetaja oli uus ning vanemad õpilased kirjeldasid teda kui varem sotsialismi tõdedele eriliselt rõhku panijat, kuid väga kiiresti sinimustvalgeks muutunut. Meie klass aga oskas seda õpetajat hinnata: esimeses tunnis ta rääkis meile, kuidas aeg on muutunud, ja tunnistas, et on varem õpetanud valesti, osalt teadmatusest, osalt hirmust.
Vett ja vilet saime aga ajalootundides siiski kõvasti, sest kõik tuli konspekteerida: uusi õpikuid veel polnud ning vanad enam ei sobinud. Suur osa üleskirjutamisel oli ka näiteks geograafia ja kirjanduse tundides. Tundus, et sel ajal õpetati paljuski oma äranägemise järgi, püüdes pakkuda õpilastele teavet, mida nad aegunud kooliraamatutest poleks leidnud.
Kui gümnaasiumi 1995. aastal lõpetasin, oli meil juba mõnda aega olnud vaba Eesti riik ning koolikord ühes sellega põhjalikult muutunud.
Gümnaasiumi ajal õppisime värskelt trükist tulnud õpikutest, vene keel jäi võrreldes saksa keelega tagaplaanile, lisandus hulk huvitavaid aineid, näiteks psühholoogia ja kodanikuõpetus.
Ning muidugi ka arvutiõpetus, sest just gümnaasiumi ajal vaheti vanad Jukud välja nüüdisaegsemate kompuutrite vastu. Muidugi oli ajalukku läinud ka koolivorm. Ning minust viis aastat noorem õde läks kooli jälle seitsmeaastaselt.
Areneda, kasvada ja muutuda koos riigiga oli meie põlvkonna eripära - kõigil sellist võimalust pole.
Toonastel õpetajatel oli aga raske, sest pidevalt oli märksõnaks reform, seda nii sisuliselt kui formaalselt. Kord püüti hindeid panna nelja semestri asemel kolmel ja tunnistused sai kätte hoopis teisel ajal, kui algas vaheaeg, siis leiti, et see süsteem ei toimi, ning tähtsaid hindeid hakati panema kord poolaastas, lõpuks aga mindi tagasi vana korra juurde: iga vaheaja eel tunnistus.
Kui algul käisime sügiseti ikka kaks nädalat tööl - kartuleid noppimas või arooniaid korjamas -, siis mingil ajal leiti, et uus aeg nõuab uusi kombeid: koolinoore põhiline töö on ikka õppimine ja hoogtööpäevad kaotati.
Siis aga jõudis kooli juhtkond järeldusele, et aeg ajaks, töökasvatus on ikkagi vajalik - ning maandusime sügisel taas porgandipõllul.
Käisin koolis ühes Kagu-Eesti alevis, praeguses väikelinnas. Hoolimata sellest, et tegemist oli väikse ja rahuliku kohaga, oli koolis hiilgeaegadel üle 800 õpilase.
Head mälestused
Tagantjärele meeldib paljude õpetajate oskus võtta meid siiski isiksustena, õppida tundma igat noort ja tema oskusi.
Mäletan, et suvine töölaager koos ööbimistega oli minu põhikooliaastatel juba harulduseks muutunud. Kuid meile sai see siiski võimalikuks tänu vahvale meesõpetajale, kes viitsis asja ajada.
Kohtade piiratusest hoolimata ei valinud ta laagrisse mitte üksnes kiiremaid ja usinamaid, vaid võttis kampa ka need, kelle jõudlus polnud kuigi suur. Ja suutis korraldada nii, et keegi ei tundnud enda või kellegi teise puhul, et tegu oleks luuseriga.
Või algklassiõpetaja, kes oskas lastele lihtsalt ära seletada, miks kirikuõpetaja poeg ei ole oktoobrilaps, ning saavutada selle, et nimetatud tõigale ei pööratud tähelepanu.
Ning kui ettevõtmine oli küll "punane", aga huvitav ja arendav, kaasas õpetaja alati ka selle poisi.