Järgnev jutt tuleb Ado Pajost, minu matemaatikaõpetajast ja klassijuhatajast Rakvere I keskkooli päevil.
On rohkem kui kindel, et palju on inimesi, kellele Ado Pajo nimi kõneleb iseenda eest, enam küll omamehelik Paju Ats, sest Ado Pajost ei rääkinud toona ega räägi ka praegu naljalt keegi.
Meie ütlesime isekeskis lihtsalt Ats.
Võtan selleski kirjatükis vabaduse jääda Paju Atsi või Atsi juurde. Siinkohal tuleb aga mainida, et nimi nimeks, mingit kambajõmlikku suhtlemist me tema puhul endale küll ei lubanud, ei tulnud mõttessegi.
Järgnev on vaid imeväike osa mälusoppidest peituvast, Atsist rääkides jätkuks juttu pikemalt.
Klassis käitus Paju Ats väga häppeningimehelikult. Tol ajal, ligi kolmkümmend aastat tagasi, ei osanud vähemalt mina tema olemist ja tegutsemist nii küll nimetada - happening'ist polnud mul, ja kindlasti ülisuurel osal eesti inimestest aimugi.
Igatahes oli ta üks paras koomuskitegija. Näiteks kui jutuks tuli lõpmatus, vedas Ats kriidiga tahvlile pika juti ja edasi imiteeris ta selle tõmbamist klassiseinale, läks lausa uksest välja ja jätkas kujuteldavat joont piki koridoriseina.
Kriit ja tahvel
Metoodilist tulevärki Paju Atsi tundides polnud ja õppevahenditeks olid vaid kriit ja tahvel. Tänapäeva kooli kontekstis on selline asi muidugi ennekuulmatu - võimalik, et toonagi.
Kogu Paju Atsi matemaatikaõpetus põhines tahvlile ülesannete lahendamisel ja kontrolltöödel. Õpetamist selle traditsioonilisel kujul justkui polnudki. Ats seletas kiiresti uue osa ära, tegi võib-olla mõne ülesande tahvlile ka ja hakkas siis meid klassi ette kupatama.
Ja see, kuidas seal läks, oli minu meelest suuresti õnnemäng, sest Ats lõi õpiku lahti ja jagas vaestele ohvritallekestele ülesanded järjest kätte.
Kui õnneks läks, tuli tegelda mõne lihtlabasema matemaatilise probleemiga, kui mitte, võis vägagi hätta jääda. Ja ega seal tahvli juures pikalt aega antud - kui mõistust nappis, tuli kibekähku oma kohale tagasi kobida.
Muidugi oli minu klassikaaslaste seas ka selliseid tüüpe, kes pea kõigega toime said, aga nemad moodustasid vähemuse, keda Ats siiski eriliselt esile tõsta ei tavatsenud.
Et tahvli vahet voorimist huvitavamaks muuta, tegeles Ats ka pisukese selektsiooniga - ei, mitte teadmiste põhjal, tema võttis rühmitamise aluseks nimed.
Kui Ats hakkas jahijuttu veeretama või loomadest rääkima, oli selge, et tahvli juurde on asja kahel Põdral ja Sikul, üheksandas klassis kuulus sellesse seltskonda veel Karu.
Järgmine sats olid sood ja väljad: Sooväli, Soosalu, Noorväli, Höövelsoo. Veel tegeles Ats laevade pommitamisega, mis tähendas, et tahvli juurde pidi asja tegema minu pinginaaber Heli, kel perekonnanimi Laev.
Ei mäleta, et keegi meist sellise nimedega mängimise pärast sügavalt solvunud oleks ja õpetajat mõnitamises süüdistanuks.
Nimedest veel. Tänu sellele, et meie klassis käis Ergo-nimeline noorhärra, saime aimu, et mõtlemine tähendab olemasolemist - cogito, ergo sum. Ja seda, et me olemas oleme, pidime Atsile pidevalt tõestama, ja muud olemise kriteeriumi kui oma peaga mõtlemine ta tunnistada ei tahtnud.
Aga ladinakeelseid sententse - tema enda kooliajal oli ladina keelel oma koht ka kooliprogrammis - õpetas ta meile teisigi: ikka veinist ja tõest ja inimese hundikommetest ja nõnda edasi.
Numbreid kah
Hindeid panna Ats ei armastanud. Temale meeldisid plussid, miinused ja linnukesed, mis ta siis meile tahvlil ülesannete lahendamise ja veel tont teab mille eest hariliku pliiatsiga klassipäevikusse kandis.
Õpilastele ta oma tegevust suurt ei kommenteerinud, nii et võimaluse korral käisime ise päevikut lappamas ja uurimas, mis märgid kellegi nime taga seisavad. Mõnikord võis ta õpetajalaua tagant püsti karata ja vaatama tormata, kas näiteks Pihlaku-poiss tagapingis ikka matemaatikaga tegeleb või on tal midagi muud käsil. Ja neil väljasööstudel saadud muljed materialiseerusid samuti plussideks, linnukesteks ja miinusteks.
Kord tuli Ats klassi ja andis valjuhäälselt teada, kuidas õppealajuhataja käskinud tal õpilastele numbreid ka panna, võttis siis päeviku nina alla ja vuristas meile hinded hirmsa kiiruga ette. Ja protestida polnud midagi - nii lihtsalt oli.
Väga konkreetseid koduseid töid ta meile alati ei andnudki. Kui uue osaga algust tegi, luges terve rea numbreid kiiresti ette, et vot nende ülesannetega võiks tegeleda - ei mingit käskivat kõneviisi.
Muidugi oma rumalus, kui öeldut ei taibanud või ei viitsinud kohustusena võtta. Ega kõiki neid ülesandeid korraga ära teha ei jõudnud ja ega neid kõiki ka järgmisel tunnil küsitud, aga mingil hetkel võis Ats ükskõik kelle millist nimetatud ülesannet tahes lahendama kutsuda.
Kui üritasin kord niisuguse ebamäärasuse vastu mässu tõsta ja nõuda, et õpetaja väääga täpselt teada annaks, mis kodus tegema peab, ajas Ats silmad imestusest suureks ja teatas, et tema pärast küll midagi tegema ei pea - vihjates, et õpime ikka endale -, aga õpikus on ülesandeid küll, millega ajusid ragistada - ega õppimine siis keelatud tegevus pole.
Vahepeal oli mul küll tunne, et ega me seal mate tunnis eriti midagi ei õpi, aga nagu selgus, õppisime üksjagu, ja ikka seda kõige tähtsamat - mõtlemist. Mitte ainult loogilist, vaid ka südamega mõtlemist, aga see on juba teine teema.