20. lugu "Minu õpetaja koolis, kõige parem ta..."

„Minu õpetaja koolis, kõige parem ta…“ nii algab üks laulgi. Kui aus olla, siis õpetajad on kõik päris toredad. Kui ise ikka õpid ja sigadusi ei tee ja vahel õpetajale naeratad, on elu täitsa hea.
Kui siiski valida, siis minu lemmikõpetaja on Elve Bergström. Ta on alati väga rõõmus, oskab nalja teha ise ja naljadest aru saada. Vahel, kui õpetaja Bergströmi kõrvalt vadata, on tunne, et temagi on üks meist, õpilastest. Läheks kohe ja patsutaks õlale ja ütleks: “Tule kampa ja tembuta koos meiega!“ Õpetaja Bergström olla nooruses suur vigurvänt olnud. Kust ma seda tean? Minu memm on ikka rääkinud, kuidas nad Elvega tembutasid ja krutskeid tegid.
Minu meelest on õpetaja Elve väga mõnus ja lahe. Mul on vedanud selles suhtes, et ta oli ju minu õpetaja neli aastat. Selle nelja aasta jooksul ei saanud ma kordagi riielda. Kuid üsna tihti tuletas ta mulle meelde: „Aleks, kirjuta ilusti!“, sest mu käekiri oli suhteliselt loetamatu. Meeldetuletustest oli kasu, nüüd on mu käekiri juba parem.
Vahva õps see õpetaja Bergström!