25. lugu "Minu õpetaja Ruth"

Õpetaja, kellest rääkida tahan, on minu jaoks eriline. Tema nimi on Ruth Patune ning ta on Rakvere Muusikakooli üks paljudest klaveriõpetajatest. Ta pole õpetanud mind ainult klaverit mängima, vaid ta on õpetanud ka hoolima. Õpetaja Ruth on väga hea, sõbralik ja vastutulelik.
Mäletan selgesti, kuidas ma esimest korda muusikakooli läksin ja oma õpetajaga kohtusin. Ma vaatasin ta rõõmsat nägu. Ta leebed silmad särasid ja ta naeratas sõbralikult. Ma teadsin kohe, et ta on tore inimene.
Meie esimesed tunnid möödusid lõbusalt ja mängeldes. Ta oskas kõike nii huvitavaks teha.
Esimesed aastad harjutasin hoolega. Kui kord olin harjutamata jätnud ja nutsin, kui õpetaja klassi tuli. Õpetaja aga lohutas mind ja ulatas taskuräti vesise nina jaoks. Sellest hetkest kasvas meievaheline usaldus veelgi ning rääkisin talle tihti nii oma kurbadest kui ka rõõmsatest asjadest. See on väga tähtis, kui saad usaldada oma õpetajat.
Kolmandas klassis ei harjutanud ma klaveripalasid kodus väga usinalt. Tagantjärele on mul õpetaja ees häbi, et ma tunnis nootide kallal ukerdasin. Aga õpetaja Ruth ei olnud kuri, ta vist ei oskagi kuri olla.
Muusikakooli neljandas klassis jäi harjutamist veelgi vähemaks, sest koolis oli palju õppida ning viitsimistki nappis. Rääkisin õpetajaga muusikakooli pooleli jätmisest. Saime päris palju nutta ning õpetaja veenis mind jätkama. Ta on nii kannatlik, rahulik ja vastutulelik, mõistev, lõbus ja ilus, väga pühendunud oma õpilastele.
Kuid muusikakool jäi mul ikkagi pooleli. Solfedžo- ja literatuurieksami tegin ära, klaverimängu aga paraku mitte, suur takistus oli see, et tuli peast mängida. Sain võimaluse eksam uuesti teha, aga ma ei jõudnudki selleni.
Kuid õpetaja kohta ütlen, et õpetaja Ruth on hea õpetaja ja inimene. Õpetaja ei tohi olla inimene, keda karta. Ta peab olema sõber, keda saab usaldada. Hea õpetaja võti on lihtne: ole sõbralik ja vastutulelik, nii võidad õpilaste usalduse ning kõigil on hea olla.