29. lugu "Lugu minu vanaemast - Salme Heinlast"

„Lavi metsavahitalu. Rukkilõikuse talgupäev 15. augustil 1929, kui sündis väike tüdruk, kelle nimeks sai Salme. Venna pruudi järgi: suur-Salme ja väike- Salme – nii meid hüüti,“ jutustas mulle vanaema.
Lavi metsavahitalust Põlula algkooli, kus I, II ja III klassi ajal oli Eesti Vabariik, IV klassis õppimise ajal ENSV ja V ja VI klassi ajal Saksa okupatsioon. Põlula koolile järgnesid õpingud Rakvere Keskkoolis ja 1945. aastast Rakvere Õpetajate Seminaris, mis taasavati. Et minu vanaema tahtis juba lapsena õpetajaks saada, siis ei olnud kooli avalduse kirjutamisel ainustki kõhklust.
Üheksateistkümneaastase noore õpetajana seisis ta peagi oma esimeste õpilaste ees lapsepõlvekoolis Põlulas. 1950. aastal tahtis komsomolikomitee suunata ta 6-kuulistele kursustele, et koolitada kooliosakonna juhatajat. Kuid ankeeti nähes praagiti Salme välja, sest komsomolitööle ei sobinud õpetaja, kelle vennad olid olnud Saksa sõjaväes. Salme rõõm oli suur, et sai sügisel taas kohtuda oma klassiga.
Kui 1948. aastal avati Tallinna Õpetajate Instituut, asus vanaema õppima kaugõppes ja pärast kolme kohustuslikku tööaastat sai statsionaari VI kursusele. Pärast lõpetamist sattus vanaema tööle Petseri II 7-klassilisse kooli. Petserisse läks ta vabatahtlikult teise tüdruku asemel, kes nuttis suunamiskomisjonis meeleheitlikult, nii vahetaski vanaema oma Väätsa kooli Petseri vastu. Kerge see aasta talle ei olnud.
Enne Haljalasse tulekut töötas Salme veel mõned aastad Põlulas ning 1956. aastast sai pikaks ajaks vanaema tööpõlluks Haljala kool. Eesti keele õpetaja, klassijuhataja, õppealajuhataja, direktor, siis jälle õppealajuhataja – kõigi nende ametitega sai vanaema hästi hakkama. Loomulikult õpetas emakeeleõpetaja näidendeid, korraldas luuleõhtuid, etluskonkursse. Suur osa tööst seostus loodusalase tegevusega koolis ning kodu-uurimisega. Direktorina tuli organiseerida ehitustöid (ehitati kooli internaat, õpetajate maja, tehti remonte koolmajas), suunata kollektiivi tööd, suhelda lastevanematega. 
Kui vanaema sai 55, läks ta pensionile ja pühendus oma lastelastele. Kuid koolielust ta kõrvale ei jäänud: küll oli tema abi vaja Haljala koolis, kus ta viis 1990. aasta kevadel asendusõpetajana lõpueksamiteni kaks üheksandat klassi ja abituuriumi. Mõnda aega juhtis ta ka Vihula Algkooli tööd.
Aktiivselt on vanaema kaasa löönud kodukandi elus. Tema algatusel sündis kohalik koduloomuuseum. Kodu-uurimine ja side ka tänase Haljala kooliga on jäänud.
Kõigi oma seitsme lapselapse õpetamisel ja kasvatamisel on vanaema suuremal või vähemal määral osaline olnud. Ta oli meie kõige parem mängukaaslane, muinasjutuvestja, abiks õppimises. Nii mäletangi õhtuid, kus vanaema meile raamatuid ette luges: R. Rannapi „Nublu“ ja „Alfa ja Romeo“, O. Lutsu „Kevade“, R. Rohu „Laaned ja veed“ jt. Perekondlikel koosviibimistel on vanaema ikka see, kes mõtleb välja seltskondlikke mänge, õnneloose. Ka praegu 80-aastasena jaksab ta mängida ja meisterdada-joonistada koos oma nelja lapselapselapsega.
Vanaema noorusaja fotodelt naeratab vastu noor ja ilus naine. Praegu on vanaema väike hallipäine ja soliidne, kuid ilus on ta ka nüüd. Kauniks teeb teda tehtud töö. Palju on neid, kellele ta on meelde jäänud hea kirjandusõpetajana. Teda on kuulatud loengutel, lastevanemate koosolekutel – ikka on ta mõttel ja sõnal kaalu olnud. Oma mõtteid oskab ta ka kenasti sõnadesse seada, olgu siis pidukõnes või oma luuletustes. Ilusaks teeb minu vanaema tema suhtlemisoskus: ta on lahke, südamlik, taktitundeline. Ilusaks teeb teda armastus looduse vastu. Looduse ilu nägema on ta õpetanud paljusid, ka meid, lapselapsi.
Eriti hindan oma vanaema heasüdamlikkust, seda, et ta oskab teisi kuulata ja nõu anda ning jõuga alati abiks olla.