19. lugu "Minu vanaema Inga lastekodu lugu"

Vanaemadel ja vanaisadel on kindlasti oma lastelastele rääkida väga palju erinevaid huvitavaid lugusid oma pikaajalisest elust. Minu vanaema rääkis mulle enda esimesest ja pikaajalisest töökohast Aaspere lastekodus.
Minu vanaema Inga Metsar lõpetas 1952. aastal Rakvere Õpetajate Seminari algklassi õpetaja kutsega. Toona oli kooli nimeks Fr. R. Kreutzwaldi nimeline kool. Kooli lõpupäev oli 1. juulil, mis oli ka vanaema sünnipäevaks ning Inga sai siis 20. aastaseks. Kaks tähtsat sündmust langes ühele päevale.
Tööle määrati teda Aaspere lastekodusse kasvatajaks, kuna oli suviti koolivaheaegadel töötanud Inju lastekodus kasvatajatele puhkuse andjana. Vanaema arust olid Inju lastekodu lapsed väga toredad ning seetõttu meeldis vanaemale Aasperesse tööle minek väga.
Kohe peale kooli lõpetamist käis Inga Aaspere lastekodus töökohta vaatamas. Selleks tuli Aasperesse sõita juhusliku veoauto kastis. Sõidukaaslaseks sattus Võipere kooli legendaarne õpetaja Juhan Aruste, kes rääkis vanaemale lastekodu elust. Mees ütles talle veel: „Kulla laps, ega sul kerge ei saa olema!”. Need sõnad võtsid Inga juba endas kahtlema.
Esimene kohtumine lastekoduga head muljet ei jätnud. Võrreldes Injuga tundusid ruumid palju külmemad ja süngemad. Hea mulje jättis mõisa park ning alleed, samuti mõisa ülemise korruse ruumid. Tol ajal oli mõisa pargis veel alles kuldselt värava kupliga, siniste sammastega paviljon, kust avanes imeline vaade üle tiigi mõisahoonele.
Algselt pidi vanaema alustama tööd 1. septembrist, aga kuna eelmine kasvataja lahkus töölt, siis asus tööle juba 1. augustist. 31. juulil siis võttiski ta tee ette Aaspere poole. Kogu vara mahtus ära kahte kohvrisse. Kohale tulles selgus, et direktoril ei olnud talle korterit anda. Seepeale seadis vanaema end sisse kasvatajate toas, kus tema magamisasemeks oli diivan.
Järgmisel päeval tuli asuda tööle kõige vanemate poiste rühma kasvatajana. Rühmas oli 20 poissi, kellest kolm või neli temaga peaaegu ühevanused.
Poisterühma toad asusid teisel korrusel. Ühes toas magas 12 poissi, teises siis mõned vähem. Noorukite riide olid magamistoas kappides ning nende korrashoiu eest vastutas kasvataja. Et eelmine kasvataja oli olnud mees, olid kapid täiesti segamini. Seetõttu kuluski esimene nädal nende kappide korrastamiseks.
Pärast esimest töönädalat jäi vanaema haigeks. Palavik tõusis väga kõrgeks ning seetõttu pidi Haljalast hobusega tulema arst, kes vanaema sinna haiglasse viis. Haiglast tagasi tulles oli talle abimajandi otsas remonditud pisike pliidiga toake. Lastekodu poolt sai sinna laua, voodi ja väikse kapi. Huvitav oli see, et haiglas oleku ajal olid osad vanaema raamatud kaduma läinud.
Lastekodus olid tubade põrandad olid värvimata laudadest. Igal laupäeval tuli need lauad puhtaks küürida, aga et poisid tahtsid suviti palli mängida, pidi vanaema neid aitama, et kiiremini valmis saada. Hiljem kaeti põrandad siiski parketiga. Igal laupäeval käis medõde kontrollimas tubade korrashoidu. Tolmu olemasolu kontrolliti väga põhjalikult ning voodid pidid olema perfektselt korras. Toa korrashoidu hinnati ning magalate vahel toimusid ka korrashoiu võistlused. Laupäevadele langes ka saunaskäimine. Voodiriideid vahetati iga kahe nädala tagant.
Kasvatajal oli abiks vanem kasvandik, kes hommikuti käis fanfaaridega mööda lastekodu ning mängis äratusmeloodiat. Ka teiseks toiminguteks andi märku fanfaariga (hommikuvõimlemine, söögirivistus, õppetunni algus, öörahu).
Loomulikult olid lastekodu lastel igal argipäeval ka koolitunnid. Pärast neid oli natuke vaba aega ning siis tuli lõunasöök. Pärast lõunasööki tuli õppetund, kus valmistuti ette järgmiseks koolipäevaks. Õppetund kestis kaks või kolm tundi, siis tuli vaba aeg. Laupäeviti ja pühapäeviti tantsiti ja mängiti saalis.
Aaspere lastekodul oli ka abimajand põllu-ja karjamaaga. Abimajandi laudas olid hobune, lehmad ja sead. Suuremate loomade eest hoolitses abimajandi töötaja, aga sigade eest hoolitsesid kasvandikud. Lastel oli ka muidu töid. Näiteks suviti oli neil peale hommikusööki rivistus ning siis jaotati lapsed tööle. Töö toimus kas põllul, laudas, pargis või aias. Aias olid köögiviljapeenrad ja marjapõõsad, samuti lillepeenrad. Õunapuid oli ainult kolm. Pargiteed kõblati ja rehitseti. Töö käis seal nööri järgi, et tulemus oleks ilus. Töö kestis hommikuti kaks tundi. Töö vaheajal tõi köögikorrapidaja lastele leiba. Hiljem tuli ka lõunasöök. Peale lõunat oli kaks tundi puhkeaeg. Õhtul oli jällegi kaks tundi tööd. Hiljem muudeti korda nii, et töö toimus hommikuti neli tundi jutti.
Rääkides koolitoidust ja üldsegi lastekodu toidust, siis vanaema arvates oli see väga korralik ja toitev.
Esimesed lastekodus töötatud aastad tundusid vanaemale väga rasked. Tingimusi ei andnud võrrelda Inju lastekodu omadega. Näiteks puudus majas elekter. Valgusallikateks olid petrooleumilambid. Tegelikult andis mingisugune kohalik mootor küll elektrit, aga see mootor oli sageli rikkis.
Lastekodu lapsed ja kasvatajad olid aktiivsed isetegevuslased. Majas töötas näiteks lauluring, aga ka rahvatantsuring. Sageli käidi ümbruskonna rahvamajades pidusid korraldamas. Vanaemal on meeles ka see, et pidudele mingi hobuste ja regedega.
Jõulusid sellel ajal pidada ei tohtinud, aga traditsiooniks oli, et kasvatajad ja kõik teised lastekodu töötajad koos perekondadega ja lastekodu lastega saatsid ära vana aasta. Peol oli laste ja kasvatajate esinemine, ehitud oli ka kuusk ning kohal käis näärivana.
Suvel oli veel traditsiooniks jaanipäeva pidulik tähistamine. See oli lastele oodatud ürituseks. Süüdati väga suur lõke ning lõkke ääres toimusid mitmed võistlusmängud. Korraldati ka loterii.
Lastekodus töötas neli kasvatajat, õppealajuhataja, direktor, majandusjuhataja, tütarlaste tööõpetuse õpetaja ning poiste tööõpetuse õpetaja. Kasvataja ametlik tööpäev kestis viis tundi, aga selle ajaga ei tulnud kunagi toime, sest kasvandike varustuse korrastamine nõudis palju aega. Kasvatajate tööpalk oli 520 rubla, aga pärast rahareformi oli selle suuruseks 52 rubla.
Iga aastaga olukord lastekodus paranes. Kuuekümnendatel aastatel oli Aaspere lastekodu Eesti parim lastekodu. Siin käisid külas näiteks ka teiste lastekodude töötajad.
Kasvatajana töötas vanaema üheksa aastat, pärast mida sai ta õppealajuhatajaks, kellena ta töötas neli aastat. Pärast seda ametit töötas vanaema kuni pensionile minekuni Aaspere koolis algklasside õpetajana.
Mina arvan, et sellise kirjandi kirjutamisel on väga suur mõte. Töö käigus sain teada palju uut oma vanaema minevikust. Arvan, et tahan oma vanaemaga tema elust ka edaspidi rääkida. Usun, et selliseid töid peaks ka edaspidi korraldama.