4. lugu „Muutumised“

              Inimene tahab elada tähenduslikku elu ja seda koos teistega.
              Inimene tahab õppida. Ent eelduseks on, et ta saab loa olla täielikult tema ise,
              et ta saab ise kogeda ja läbi elada ennast  tundeolendina ja väärtusi aistiva olendina.

                                                                                  Esa Saarinen, Kirsti Lonka

Minu tädi, õpetaja ning kauaaegne koolidirektor, küsis, kui lõpetasin keskkooli, mida ma oma kooli juures kõige olulisemaks pean. Järele mõelnud, vastasin, et olen tänulik, et kool ei suutnud rikkuda seda head, mida kodust kaasa sain. Tädi ei saanud minust aru. Mina ei osanud öeldut põhjendada.

Käisin koolis seitsmekümnendatel, mille kohta nüüd ütleme, et valitses sügav stagnaaeg, mil haridus oli paljuski formaalne. Koolidele oli ette antud õppeedukuse protsent, mida tuli täita. Riik ei nõudnud, et kool õpetaks mõtlema või annaks haritust. Selles olukorras olenes hariduse sisu eelkõige koolijuhtide ning õpetajate isiklikest väärtustest ja tõekspidamistest, samuti nende vaimsusest, isiksuslikust küpsusest, oma rolli ja identiteedi määratlusest.

Nõustajana näen sageli kustunud ja kurnatud lapsi, kellelt küsimusele, millal neile viimati meeldis koolis käia, saan kurva vastuse: „Esimeses klassis, paar esimest nädalat.“
Usun, et siin on mõtlemisainet meie hariduse korraldajatele. Aga see pole selle kirjutise teema.

Praeguseks on iskilik elukogemus aidanud mul mõista ammuse tänulikkuse  sügavamaid tagamaid. Nüüd tean, et kodust kaasa saadud innu ja huvi õppida, mis on elukestva õppimise vundamendiks, oleks kool võinud kergesti ja tahtmatult igaveseks hävitada. Laps endale õpetajaid valida ei saa ega oskakski. Sestap on mu tänulikkus, et mind on õpetajatega õnnistatud, aastatega vaid kasvanud.

Mis teeb õpetajast Õpetaja? Meenub nõukaaega kuuluv küsimus õpetaja ja pedagoogi erinevusest: „Pedagoog on see, kes tahab õpetada, õpetaja on see, kellelt lapsed tahavad õppida.“

Kahjuks ei jõua ma kirjutada kõigist mind elu jooksul mõjutanud õpetajatest. Kirjutan vaid kahest suurepärasest inimesest: direktor August Saaremäelist ja klassijuhataja Peeter Silmast.


Ülikooli esimese kursuse sügisel kartulipõllul viibides ja rühmakaaslastega tutvudes läks jutt ka koolile. Minu kaaslasi üllatasid minu soojad mälestused kooliajast. Mina ei osanud selles midagi erilist näha. Pigem imestasin selle üle, et paljud neist ei tahtnud kooli meenutadagi. Aastaid hiljem oma koolidirektori matusel viibides mõistin, et kooli juhtides lähtus ta samadest väärtustest ja põhimõtetest, millest oma pereski: hoolivusest, aususest ja armastusest.

Kuidas ma õpilasena tajusin hoolivust? Mäletan, et ta kuulas õpilasi. Ei mäleta, et kedagi oleks kergekäeliselt koolist välja visatud, pigem püüdis ta mõista ja  anda võimalusi, teha kokkuleppeid.
 
Kui olin neljandas klassis,  moodustati meil niinimetatud sanitaarpost. Õppisime tervishoiu aluseid, hügieeni, esmaabi andmist, elustamist, tsiviilkaitset. Kõik see pakkus huvi ning kooli medõe Silvi Kullase pühendunud eestvedamisel konspekteerisime ja lugesime ning harjutasime innukalt sidumist, lahastamist, elustamist. Meie püüdlused päädisid juba esimesel aastal esikohaga ülevabariigilistel võistlustel, kusjuures olime oma vanuseklassis noorimad. Osalejad ja kohtunikud küsisid üllatunult, kus see Väike-Maarja üldse asub? Kõik olid harjunud, et ülevabariigilised esikohad kuulusid Tallinna ja Tartu koolidele, kes käisid harjutamas vabariigi tippkliinikutes. Meie omakorda imestasime, kuidas haritud inimesed ei tea nii tähtsat kultuuriajaloolist paika. Aga tegelik põhjus, miks sellest räägin, on seotud meie direktoriga. Kui kolm päeva kestnud võistlustelt Võrtsjärve ääres tagasi jõudsime (suvevaheajal), ootas direktor Saaremäel meid kooli väravas ja viskas kõik viis tüdrukut ükshaaval õhku, öeldes: „Tublid tüdrukud!“ Ja kallistas!
Kahtlemata oli selline vahetu rõõmu ja uhkuse väljendus neljanda klassi juntsudele innustav. Tundsime end erilistena! Ning mine tea, kui suur osatähtsus sellel tunnustusel võib olla minu erialavalikul - arstiks õppimisel.

Õpilasena tajusin koolidirektoris inimest, keda austasin ja kellest lugu pidasin, kuid ei kartnud. Kui toimus kohtumisõhtu Tamsalu Keskkooli  kaheksanda klassiga ja selgus, et meil pole makki, millega kaasavõetud linte mängida, sest poisil, kes selle tooma pidi, keelas ema makki kodust välja viia, olin mina kõige lähemal, viie kilomeetri kaugusel elav makiomanik. Sel ajal ei käinud lapsed koolis autodega nagu praegu, autosid oli üldse vähestel peredel. Direktoril oli auto. Läksingi direktorilt abi paluma. Täpsustanud, millal külalised saabuvad, leidis ta, et jõuab viimase tunni ära anda ja seejärel minuga maki järel käia. Ta hoolis. Üritus läks igati korda. Kui oleksin direktorit tajunud kauge ja eemalolevana või kurjana, ei oleks kindlasti julgenud tema poole pöörduda.

Üheteistkümnenda klassi sügisel tuli direktor, kes oli kuulnud minu soovist arstiks õppida,  minu juurde ja ütles: „Meie kooli keemiaga sa sisseastumiseksamit ära ei tee. Ma otsin sulle õpetaja, kellega sisseastumiseks valmistuda.“ Maalapsena ei oleks ma ise osanud kuskilt täiendavat abi otsida. Meenub ütlus: „Ärge tehke seda, mida peab, tehke seda, mida on vaja.“ Direktor mõtles süsteemselt ning julges koolijuhina tunnistada meie koolis antava hariduse ebapiisavust ning võtta vastutust. Kui tema ei oleks sel määral oma õpilaste käekäigust hoolinud, oleks ülikooli uks minu ees võinud suletuks jääda, vähemalt 1981. aastal arstiteaduskonnas.

Hiljem kuskil kohtudes päris August Saaremäel alati, kuidas läheb, kutsus külla, mu vanemaid kohates saatis tervitusi. Mäletan tema viimaseid südantsoojendavaid tervitusi. Alles mitu päeva hiljem sain teada, et sel ajal, kui tema sõnad mu südant soojendasid, oli ta ise juba elavate hulgast lahkunud.

Minu jaoks seisneb August Saaremäeli suurus ja eeskuju aususes, hoolimises, isiklikus vastutuses, igas olukorras inimeseks jäämises. „Tõeline mõjutaja jätkab ka siis, kui on surnud – nendes, kellele ta on andnud võimaluse kasvada,“ ütlevad Esa Saarinen ja Kirsti Lonka.


Peeter Silm tuli meile klassijuhatajaks seitsmendas, kui algas füüsika. Olime temast kuulnud legende ja rõõmustasime, sest eelmine klassijuhataja, kes oli olnud õpetaja juba mu isa ajal, oli meie meelest lootusetult ajast maha jäänud. Pets, nagu me teda kutsusime, oli särtsakas ja hea huumorisoonega. Hindasime kõrgelt tema võimet selgitada füüsikat nii, et ka keerulised asjad mõistetavaks said. Oli näha, et ta armastas oma ainet, õpetaja elukutset ning oli üsna heas läbisaamises iseendaga, mis pole mitte vähetähtis. Peeter Silm eristus paljudest õpetajatest sellega, et ei nõudnud definitsioonide pähetuupimist, vaid sisulist arusaamist asjast .
Aga Silma Pets klassijuhatana oli parim, mis meiesugusele heterogeensele teismeliste massile osaks võis saada. Hinnates kõrgelt vabadust ja iseseisvust, võimaldas ta seda meile igati ning toetas meie vähegi mõistlikke algatusi. Kui meil mingeid plaane tehes mõtted otsa said, piisas, kui Pets viskas nagu möödaminnes õhku mõne idee alge: „Mis oleks, kui...“ ja juba me haarasime sellest kinni ning tegutsesime edasi.

Just Pets ärgitas meid seitsmendas klassis osa võtma raadiomängust „Tea ja tunne“. See oli raadioviktoriin, milles tuli igal nädalal otsida vastuseid uutele küsimustele. Jõudsime finaali ja saime isegi mingi auhinnalise koha ning käisime raadiomajas suurel lõpuüritusel auhinda vastu võtmas. Ma ei ole kunagi küsinud, kuivõrd õpetaja mõtles ettepanekut tehes klassi kokkukuuluvustunde suurendamisele, kuid see ettevõtmine liitis meid  nii omavahel kui klassijuhatajaga.

Väärtuste kandjana oskas Pets suurepäraselt kasutada metafoore ja lugusid. Kaheksandas klassis, kui ees seisid edasiõppimise ja elukutse valikud, rääkis ta  meile klassijuhatajatunnis ühest ukraina naisest, kes oli kolmkümmend aastat töötanud stantsijana, pressides välja „ZIL“- veoautode tunnuseks olevaid piisonikujutisi. Kui temalt küsiti, millisest tööst ta on unistanud, vastanud ta, et just see olevatki ta unistuste töö. Siinkohal tegi klassijuhataja pausi, vaatas meid pikalt ning lausus: “Tüdrukud, ma loodan kogu südamest, et keegi teist ei unista sellest, et kolmkümmend aastat tuimalt ja rutiinselt üht ja sama liigutust teha. Ma väga loodan, et te unistate rohkemast.“

Pets oskas meie tähelepanu suunata ka meheks ja naiseks olemisele. Tema eestvõttel tähistasid poisid alati naistepäeva ning mitte formaalselt, vaid iga kord põnevalt ja huvitavalt: põlled ees, toitu valmistades; omatehtud kingitustega või isetegevuskavaga.
Kord, kui päevakorda kerkis alkoholi pruukimine, ütles Pets: „Tüdrukud, see, mis meie poistest saab, oleneb paljuski teist. Kui teie joomist heaks kiidate, annab see neile hoogu juurde ning võib mõnele saatuslikukski saada. Aga kui teie alkoholi tarbimist ei soosi, pidurdab see poisse kahtlemata.“

Kui keskkooli lõpureisil Taga-Karpaatiasse parasjagu Goverlole ronisime, liitus meiega üks Pärnu kool, kelle tüdrukutele poisid kohe silma viskama hakkasid. Pets oli poiste käitumisest hingepõhjani solvunud. Tema oleks tahtnud näha meie poistes džentelmene, kes oleks oma tüdrukuid aidanud, vajadusel meie seljakotte kandnud või käe ulatanud.

Käisime vist üheksandas klassis, kui toimus isetegevuskonkurss (tolleaegse nimega agitbrigaadide võistlus), mille teemaks oli  keskkonnakaitse. Kuna teema tundus igav , ei tulnud meil ühtki mõtet,  kuni Pets ütles, et inimene on ju ka looduse loomake. Kohe kerkisid meie silme ette pildid igapäevaelust, millele täiskasvanud tavaliselt tähelepanu ei pööra, kuid mida praegu peetaks laste emotsionaalseks väärkohtlemiseks. Tegimegi oma etteaste kolme blokina, kus kahes osas oli fookuses looduse hoidmine (taunisime näiteks linnupesade lõhkumist), ühes blokis aga mängisime šketse igapäevaelust, kuidas lapsevanemad ja õpetajad lapsi lugupidamatult kohtlevad. Selle bloki motoks oli: “Hoia inimest, looduse loomakest!“ Auväärne komisjon leidis, et me kaldusime teemast kõrvale ning meid diskvalifitseeriti. Peeter oli kurb ja tundis end süüdi, et tema idee võttis meilt võimaluse, meie aga olime rahul, et olime julgenud oma nägemuse välja tuua. Kuidagimoodi adusime, et õpetajad lihtsalt ei olnud valmis tõele näkku vaatama. Seegi ettevõtmine liitis meid kollektiivina.

Mäletan, et keskkooli lõpuaktusel (peaaegu kolmkümmend aastat tagasi) rääkis Pets loo väikestest roosadest elevantsidest, kes tahtsid liikuda üle suure jõe kaugel paistva mäe tippu. Tee oli pikk ja keeruline. Mõned elevantsid väsisid ja asusid laagrisse jõekaldale, teised läksid üle jõe ning jäid sinna elama ja väikseid elavantsilapsi kasvatama. Need, kes edasi liikusid, muutusid aegamööda hallimaks. Mõned jäid poolel teel paikseks ning loobusid tippu pürgimisest. Ning mõned jõudsid ka pärale.
Ma ei usu, et mistahes sõnad valikutest, väärtustest või ükskõik millest oleks sellest loost paremini kohale jõudnud ja meelde jäänud.

Tean, et aastaid hiljem, kui Peeter Silm oli õpetajaks Lasnamäel, küsis ta oma õpilastelt, kas keegi neist nägi eelmisel õhtul televisioonis näidatud filmi “Ohtlikud mõtted“. Keegi polnud vaadanud, nii ei saanud arutelu tekitada. Siis küsis ta õpilastelt, miks nad koolis käivad. Ma ei mäleta, mida õpilasted vastasid. Pets aga  kutsus nad akna juurde, palus aknast välja vaadata ning ütles: „Te käite koolis selleks, et teie ei ehitaks selliseid maju“.

Õpilasena imestasin kooli juubelite aegu, kui vabalt Silma Petsi endised õpilased temaga suhtlevad. Respekt oli alles, aga mingi vahe oli kadunud. Vilistlase staatuses kogesin ise sedasama. Pets võttis meid täiskasvanutena, võrdsetena, olles ise jätkuvalt mentoriks, ise seda ehk teadmata ja taotlemata. Tajusin jätkuvalt klassijuhataja mõju minu identiteedi kujunemisele. Kord, kui rääkisin, kuidas mu mees loobus Väike-Maarja kolhoosi tööle minemast, sest esimehe ukse taga vastuvõttu oodates kuulsime, kuidas Gavronski parasjagu kabinetis viibiva inimese peale karjus, ütles Pets: „Ma ei tunne su abikaasat, kuid selle põhjal, mida sa praegu rääkisid, pean ma temast lugu.“ Minu jaoks oli see äärmiselt toetav, sest olin pigem harjunud „mõistlike“ inimeste kinnitusega, et soovitud eesmärkide saavutamiseks tuleb inimväärikus alla neelata.

Kui käisin klassijuhatajal tema Tallinna kodus külas, küsis ta kõigepealt, kas tahan süüa. Kuna ma ei tundnud end näljasena, vastasin eitavalt. Vestlesime elutoas, kuid kolisime kööki, kui Pets läks suitsu tegema. Jäimegi köögilaua äärde juttu puhuma, nii oli kõige mugavam ja kodusem. Ühel hetkel teatas Pets: „Nüüd me oleme juba mitu tundi jutustanud ja sul on pikk kojusõit ees. Tühja kõhuga ma sind küll ära ei lase.“ Õpetaja omatehtud supp ja soojad võileivad maitsesid imehästi. Olime oma vestlust kokku tõmbamas, kui Peeter ühtäkki ütles: „Vaatan sind, Pille, ja imestan. Sa ei ole kogu selle aja jooksul, mis sa siin oled olnud, end peegli ees mukkimas ega sättimas käinud. Ja ometi oled sa väga naiselik“ Ilmselt ma punastasin. Selline siiras, imetlusega öeldud tunnustus küpse mehe suust noorele, oma identieeti otsivale naisele oli minu jaoks ootamatu, kuid väga oluline.

Tänapäeval, kui kvantfüüsikast ajendatuna  kirjutatakse raamatuid ning tehakse filme, teab igaüks, kes lugeda viitsib ning kuulda tahab, kuidas mõtlemine meie valikuid ja taju ning seeläbi elukvaliteeti mõjutab. Kuid viisteist aastat tagasi, kui alles hakkasin aimama, et kõike siin maailmas võib käsitleda nii mateeria kui energiana, oli mu senise maailmapildi peapeale pöördumine üsna hirmutav. Helistasin Petsile ja küsisin, kas olen segi minemas. „Ei, ma arvan, et sa oled nägijaks saamas,“ vastas Õpetaja.


Oleme harjunud õpetajat pidama maa soolaks, unustades, et see suurepärane metafoor pärineb ajast, mil teadmised olid kättesaadavad vaid vähestele. Sel ajal oli õpetaja nii teadmiste vahendaja kui väärtuste kandja.Tänapäeval, kui teadmised on mitmel erineval moel kättesaadavad kõigile, kes vaid tahavad, muutub üha tähtsamaks õpetaja roll sotsialiseerijana, mentorina, väärtuste kandjana, äratajana.

Hea õpetaja on kui aednik, kes tunneb nii maaviljeluse kui botaanika põhitõdesid ehk inimühiskonda ülekantult valdab suhtlemise põhialuseid, tunneb inimarengu protsesse ja seaduspärasusi, oskab mõista laste hingeelu ja vajadusi ning orienteerub ka grupiprotsessides. Muidugi peab ta ka oma ainet valdama. Kuid viimane ilma eelnimetatuteta ei kanna soovitud vilja. Õpetaja on ka ehitaja, kes oma hoiakute ja suhtumisega kujundab laste mina-pilti, identiteeti, uskumusi, väärtusi ja käitumisviise.

Nõustun Bertrand Russelliga, kelle sõnul „palju tähtsam, kui õppekava, on õpetamismeetod ja vaimsus, millega õpetust edasi antakse“ ning juba korduvalt tsiteeritud Esa Saarineni ja Kirsti Lonkaga, kelle sõnul pole vaimse juhi põhiprobleemiks „mitte see, kuidas olla ise suur, vaid see, kuidas tema läbi saaksid muutuda suuremaks teised.“

Olgu kirjapandud mõtted ja mälestused minu sügavaks tänukummarduseks Õpetajatele, kes on jätnud kustumatud jäljed minu inimeseks kasvamise teele.