5. lugu "Omada sära, sõbralikkust, inimlikkust- õpilase süda on võidetud."

„Väga hea õpetaja saab olla vaid endasse ja kaasinimestesse, õpilastesse, kolleegidesse austuse ja lugupidamisega suhtuv inimene. Selline õpetaja ei luba endale pealiskaudsust, ebaõiglust, vääritut käitumist, aga ka mitte halba emakeele kasutust, ta valdab oma ainet suurepäraselt, aga ei arva,  et see on kõige tähtsam aine koolis. Ta oskab õpilastes huvi äratada, neid mõtlema panna mitte ainult kitsalt oma aine raamides. Ta on laia silmaringiga ja hea huumorimeelega.“
                        Elve Otsalt

Peaaegu ainsad mälestused esimesest koolinädalast pärinevad vene keele tunnist. Jõudsin klassi umbes kümme minutit pärast tunni algust, kuna olin tulnud uude kooli ja suutnud võõras koolimajas ära eksida. Käisin mööda koolimaja, uurisin vanematelt õpilastelt: „Kuskohas võiks õpetaja Elve Otsalti klass asuda? Kõik jäid nõutuks, kuna tuli välja, et tal ei olegi oma koduklassi. Jooksin veel natuke mööda koolimaja ringi, lõpuks leidsin. Istusin täiesti võõra tüdruku kõrvale, hiljem tuli välja, et tema nimi on Kerttu. Esimene vene keele tund võis alata.
Esimesed muljed õpetajast olid väga positiivsed. Lahke, särav, sõbralik, jutukas, energiat täis, rõõmus persoon. Rääkis meile koolist, õpetajatest, kooli kodukorrast, tutvustas ennast ja lasi meil endast rääkida. Õpetaja Otsalt oskas kõnelda kõigest, mis koolis toimub. Tuli välja, et ta on ka meie kooli õppealajuhataja. Ta suutis esimesel ametlikul koolipäeval panna mind Pärnu Ühisgümnaasiumi usaldama, pidama sõbralikuks soojade õpetajatega kooliks. Tegi uude gümnaasiumisse tuleku lihtsamaks.
Mäletan, et esimene pöördumine minu poole oli järgmine: „Jana, kas Sinul on perekonnas inimesi, kellega Sa saad suhelda vene keeles?“ Ma vastasin, et ei ole. Tema vastas: „Kahju, ma nii lootsin, kuna Sul on vene perekonnanimi.“ Nägin hetkeks rõõmsameelse õpetaja näol pettumust, aga see läks kiiresti üle. Siiski tundsin, et olin oma vastusega midagi kaotanud, võib-olla sooja sideme selle õpetajaga. Esialgu võtsin selle oma kinnisideeks, hiljem mõistsin, et õpetaja Otsalt siiski ei ole eelarvamustega inimene. Esimesed meeldejäävad juhtumised Pärnu Ühisgümnaasiumist panid mind õpetaja Elve Otsaltist lugu kirjutama.
Minu loo staar on sündinud 4. novembril 1954. aastal Haapsalus, üles kasvanud Lihulas. Nagu iga teine persoon, on ka Elve Otsalt kooli ja kodu vahelist teed jalutanud. Aastatel 1962-1973 õppis ta Lihula Keskkoolis, lõpetamisega samal aastal astus Tartu Ülikooli keeleteaduskonda vene keele ja kirjanduse osakonda. Kõrgharidusega diplomi sai aga hoopis Tallinna Pedagoogilisest Instituudist (praegune Tallinna Ülikool) 1978. aastal, kuna mees, kellega ta ülikooli ajal abiellus, käis Tallinna Polütehnilises Instituudis (praegune Tallinna Tehnikaülikool) ning perre oli sündinud esimene laps.
1978. aastal tuli värskelt ülikooli lõpetanud noor naine tööle Pärnu Ühisgümnaasiumisse. Esimesed kümme aastat tõestas ta end õpetajana: andis vene keele, eesti keele, ajaloo ja terviseõpetuse tunde. Samuti juhatas ta mitu aastat 43-liikmelist klassi. Klassijuhataja ametit pidas tegelikult lausa üle kahekümne aasta, ise samal ajal nautides, et tal on koolis olemas oma lapsed. Järgmised tosin aastat hõivas huvijuhi tooli ning andis samal ajal edasi vene keele tunde. Ülejäänud aastad on ta olnud meie kooli särav õppealajuhataja ja loomulikult andnud edasi endiselt vene keele tunde.
Vene keele õppimine õpetaja Otsaltiga ei toimu alati traditsiooniliste „keskendume palun nüüd ainult sellele ainele“ tundidega. Mitte kunagi ei ole välistatud kooli- või igapäevaprobleemide arutamine, õpetajalt nõu küsimine ning selle saamine. Teadmine, et mul on lisaks kindla aine õpetajale kõrval hea nõuandja, teeb selles tunnis vene keele õppimise märgatavalt meelepärasemaks. Õppealajuhatajas peituv hämmastav inimlikkus paneb mind teda imetlema ja seetõttu tekitab tahtmise kaasa töötada ning näidata, et ma olen sada protsenti rahul sellega, et just tema minu õpetaja on. Need on reaalselt ideaalsed koolitunnid. Minu loo peakangelane on ideaalset koolitundi ise kirjeldanud järgnevalt: „See on selline tund, mis rikastab vastastikku nii õpilast kui õpetajat. See on meeldiv koostöö, sest olen veendunud: mitte kedagi ei saa õpetada, saab vaid õppimist juhendada. Sellises tunnis valitseb töömeeleolu, aga kindlasti peaks seal ka heal naljal koht olema.“ Ja ta tõepoolest järgib oma veendumusi- see on hämmastav.

Põhjusi, miks õpetaja paneb end aina rohkem ja rohkem imetlema, on veel, kasvõi tema suhtumine õpilastesse: „Mina arvan, et kõige olulisem on, et õpilane oleks meeldiv inimene, kellega on hea ja kerge suhelda. Kui ta on lisaks veel targem kui mina, siis on lausa väga hästi. Mulle meeldib õpilane, kes teab, miks ta mulle tundi tulnud on.“ See väljaöeldud mõte lükkab ümber õpilaste seas levinud arvamuse, et õpetajatele meeldivad ainult viielised õpilased. Vähemalt selle õpetaja silmis on populaarsemad õpilased, kes tunnis kaasa töötavad ning hoolega kuulavad. Mulle meeldib tema suhtumine, kuna leidub palju õpilasi, kes pingutavad kõigest jõust, et saada mingis aines oma kolm kätte: töötavad kaasa, arutlevad, kuulavad, kodus mõtlevad kõik omakorda üle. Nad näevad vaeva, sest nad ei ole selles aines tugevad, aga nad püüavad ja on hea, kui seda märgatakse. Kui õpetaja märkab õpilast, toimub ka vastupidine protsess, tänu millele kogub õpetaja populaarsust ning autoriteet tema vastu kasvab.
Minu loo peakangelane on hämmastav isiksus, kes erineb teistest õpetajatest. Võib-olla tingib seda asjaolu, et ta julgeb peaaegu ainsana õpetaja kestast välja tulla ja õpilastega vabalt suhelda, kartmata seejuures autoriteeti kaotada, ning loomulikult see tal ka õnnestub. Suhtlemise teeb lihtsamaks ka asjaolu, et ta ei eelda kõikidelt õpilastelt samasugust olekut, pühendumust, oskusi ega ei otsi õpilastes vigu, sest õppealajuhataja mõistab, et meis kõigis on need olemas: „Oleks ütlemata igav, kui kõik inimesed oleksid ühesugused. Mulle tundub, et ideaalsed inimesed oleksid ühte nägu, pisipuudused teevadki inimesed huvitavaks.“

Elve Otsalt on õpetaja, kes võitis minu kui õpilase südame oma sära, sõbralikkuse ja inimlikkusega.
Tema kirjeldus väga heast õpetajast, mille panin tsitaadina oma töö algusesse, iseloomustab suurepäraselt teda ennast. Ta on huvitav, rõõmsameelne, mõistev, ilus ja kindlasti kogu eluks meeldejääv inimene. Ise on ta öelnud, et kõige eredamalt jäävad õpilastele meelde need õpetajad, kelle kohta me saame öelda, et nad on isikulised, ja just seda on ka ta ise. Elve Otsalt- õpetaja, kellest tasub rääkida nii praegu kui ka saja aasta pärast.