6. lugu "Eelmise sajandi keskpaiga õpetaja"

   Kuuekümne kolme eluaasta jooksul on mul  olnud väga palju õpetajaid. On neid,  kellest on väga palju meelde jäänud ja on neidki, kellest mäletan vaid nime ja üksikuid seiku. Räägitakse, et kõige sügavama jälje jätavad inimesele need õpetajad, kes olid kõige alguses ning kes torkasid silma oma erilisusega. Mul oli neid üsna mitu, kuid ühest, keda pole eriti palju hiljem meelde tuletatud, tahaksin kirjutada.
   Õppisin 1953.-1961.aastani endise Viljandimaa Kabala koolis. Tol ajal oli see Türi rajooni ja hiljem Põltsamaa koosseisus. Sellele vaatamata pidas kohalik rahvas kõige lähemal asuvaks tähtsamaks linnaks ikka Viljandit. Sinna sõideti kaubareisile ja käidi ka turul. Alguses oli kool seitsmeklassiline. Nii palju tuligi tol ajal kohustuslikus korras haridust omandada. Seitsmenda klassi lõpus anti riigivapiga lõputunnistus. Hiljem lisandus kaheksas klass, mis oli tol ajal juba keskkooliklass. Jätkasin siis seal ka kaheksandas klassis.  Nagu ikka, oli ka seal algklassides üks õpetaja, kes andis peaaegu kõiki aineid. Järsk üleminek tuli viiendas klassis, sest siis mindi üle ainesüsteemile. Nüüd jõuangi õpetajani, kes minu mällu väga sügava jälje jättis.
   See oli tolleaegne vene keele õpetaja Marie Ibrus. Tolleaegses koolis alustati vene keele õppimist teisest klassist ning teda ei loetudki võõrkeeleks. Nüüd on see üks koolides õpitavatest võõrkeeltest. Sel ajal oli ta kõigile kohustuslik. Hiljem, kui juba keskkoolis õppisin, räägiti, et polegi enam nii. Hruštšovi sula ajal oli tõesti selline otsus vastu võetud. Sellegipärast keegi vene keele õppimisest ei loobunud, sest ilma selleta polnuks võimalik tol ajal elus läbi lüüa. Kasvõi üks näide. Kui õppisin Tartu Ülikoolis inglise filoloogia erialal, olid kõik erialased õpikud välja antud Moskvas, mida kasutati võõrkeeeleinstituutides üle kogu suure impeeriumi. Kui oli vaja teha tõlkeharjutusi, siis ei tõlgitud mitte eesti keelest inglise keelde, vaid vene keelest inglise keelde. Vene keelt aga ülikoolis peaaegu ei õpitud. Vene keele eksam oli esimese semestri lõpus ning sellega piirduti. Arvestati, et kõik peavad seda keelt piisavalt valdama. Nüüd on olukord hoopis teine. Ju see sund ja vene keele juba peaaegu teiseks emakeeleks kuulutamine oli see, mis tekitas taasiseseisvumise ajal ja mõned aastad peale seda noorte seas tõsise vastuseisu. Nad ei hakanudki enam vene keelt õppima. Mõneski Eesti piirkonnas ja suuremates linnades on selle keele oskamine aga hädavajalik, kui tahad töötada kohtades, kus tuleb inimestega suhelda. Nüüd on hakatud selle vajadusest juba enam aru saama ja tuntakse vene keele vastu ka enam huvi. Venemaa ja vene rahvas ei kao meie kõrvalt ju kuhugile.
   Õpetaja, kellest kirjutan, oli sündinud 1900.aastal ja saanud oma hariduse veel tsaariaegses koolis ning alustanud õpetajatööd Eesti Vabariigi algaastatel. Vene keelt valdas ta täiuslikult ja oskas palju muudki. Oli nõudlik pedagoog. Praegu  kurdetakse sageli, et meil ei osata ühtki keelt korralikult õpetada. Sageli tundub, et ikka selleks, et põhjendada halba võõrkeelte oskust. Pealegi on nurisejateks tihti need, kes pole keelte õppimisega ise tõsiselt vaeva näinud. Tol ajal, mil mina õppisin, ei olnud koolis mingit keelteklassi, eiühtki magnetofoni rääkimata CD-dest. Loomulikult ei olnud seda ka kunagi varem olnud. Polnud meil ka keskkonda, kus keelt harjutada. Sealses maakohas ei olnud ühtki vene rahvusest inimest. Kui sinna mõni ära eksiski, pidi ta kindlasti eesti keele ära õppima ja kohaliku rahvaga selle emakeeles suhtlema. Polnud midagi, mis oleks soodustanud vene keele õppimist ja selle oskuste arendamist.
    Õpikud, mis kasutada olid, olid ühesugused kõigile koolidele. Nii oli see kõigis õppeainetes. Teistsuguseid polnud olemaski. Marie Ibruse tundides võeti üksikasjaliselt läbi kõik, mis õpikus olemas. Ei olnud mingeid töövihikuid. Igal õpilasel oli tavaline jooneline  vihik ning sinna tuli teha kirjalikke harjutusi. Ta nõudis kõigi lugemispalade juures olevate uute sõnade päheõppimist. Nüüd kiputakse seda nimetama tuupimiseks ja õpilastele ei olevat see huvitav. Ega olegi, kuid teisiti keelt selgeks ei õpita. Ta tegi väga sageli kontrolltöid. Kui juhtusid puuduliku hinde saama, tuli see kindlasti järele vastata. Samas ei saadud selle aemele uut hinnet nagu praegu. Kaks jäi ikka kaheks, aga sul tuli see osa selgeks õppida. See oli tagatiseks, et sa seda materjali järgmisel korral oskad. Minu kooliaastatel elas ta koolimaja juures oleva pargi taga ühes majas. Väga paljud õpilased elasid tol ajal siis talle väga lähedal kooli internaadis. Kui ta õhtul kodus töid parandas ja leidis, et keegi on luuslanki lasknud, tuli ta kohe koolimajja ning võttis need  käsile. Ta tegi seda järjekindlalt ja tulemuseks oli, et enamus õppis vajaliku osa selgeks. Suurem osa õpilasi püüab ju ikka ainult nii palju õppida ja pingutada, kui nõutakse.  Marie Ibrus oli küllaltki tüsedat kasvu ja õpilaste seas kasutati tema kohta hüüdnime “patarei”. Kui õhtutundidel keegi ütles, et patarei tuleb, oli kõigile selge, et tullakse vene keelega piinama.
  Olen ise erinevatel ajajärkudel töötanud õpetajana mitmes põhikoolis, gümnaasiumis ja lõpuks kõrgkoolis. Kui jälgida kõiki neid pedagoogilisi ja keele õpetamise metoodilisi suuniseid, siis nende järgi on äärmiselt raske hinnangut anda meetoditele, mida tema kasutas. Ehk paar näidet.
   Väga sageli tegi ta õpilastega piltide järgi jutu koostamisi. Ilma eelneva koduse ettevalmistuseta kirjutas ta tahvlile tundmatud sõnad, riputas tahvli kohale värvilise pildi, milliseid tol ajal väheste õppevahendite hulgas leidus ja palus kõigil kirjutada vihikusse pildi kirjelduse ning oma arvamused sellel toimuvast tegevusest. Püstitas nõuded ka teksti pikkuse kohta. Tunni lõpus korjas vihikud kokku, parandas need ära ja  juba järgmises tunnis tagastas. Selle eest pani ta hinde, mis oli võrdväärne kõigi teiste hinnetega. Kui seegi oli halvasti läinud, tuli ta õhtul neid, kel see nii oli, juba internaati tülitama. Ei olnud nii, et sirgeldad midagi paberile ja ongi kõik.
  Teiseks huvitavaks asjaks oli ettehoiatatud etteütlus ehk vene keeles predupreditelnõi diktant. Jällegi võõrad sõnad koos selgitustega tahvlile ning seejärel tegid kõik täiesti tundmatu teksti järgi etteütluse. Selgi puhul ei teinud ta hindamisel mingit hinnaalandust. Kõik püüdsid seda teha nii hästi kui võimalik. Etteütluse puhul luges ta teksti laitmatu diktsiooniga. Sama nõudis ta ka õpilastelt nii lugemisel kui jutustamisel. Venekeelsete sõnade lõpud ja rõhud tulid täpselt välja öelda. See pani juba iseenesest kõnekeele oskusele tugeva aluse. Ega me enamasti mujalt selle keele rääkimist ei kuulnudki.
   Ma ei tea, et tänapäeval õpetajad selliseid meetodeid eriti kasutavad. Õppimisel olid need aga efektiivsed ja seda ilma igasuguste eriliste abivahenditeta. Muidugi kasutas ta ka teisi mooduseid keele õpetamiseks.
   1958.aastal kuulus Kabala Türi rajooni koosseisu. Samas rajoonis oli ka Laupa kool. Marie Ibrus oli eelnevalt kokku leppinud, et meie hakkame kogu klassiga helistama Laupa kooli sama klassi lastele. Õppisin siis viiendas klassis. Nii me siis ühel päeval läksimegi Kabala poega ühes majas olevasse sidejaoskonda, kus oli telefon, mis hakkas tööle peale korralikku külje peal olevast vändast väntamist. Siis olid sellised vändaga telefonid. Esimene meist võttis toru ja hakkas kellegagi Laupalt rääkima. Tegi seda aga vene keeles. Enne seda olime muidugi vajalikke väljendeid harjutanud. Telefoniga rääkimine oli meile tol ajal juba iseenesest huvitav. Meie külas oli näiteks ainult üksainus telefon ja minu kodust oli see kahe ja poole kilomeetri kaugusel. See venekeelne helistamine oli mulle tegelikult esmakordne telefoniga rääkimine. Kõik leidsid teisest koolist endale sõbrad ja pidid hakkama omavahelisse venekeelsesse kirjavahetusse. Leidsin siis sealt ühe sõbra, kellega kirjutasime mitu aastat. Lõpuks läksime muidugi eesti keelele üle. Pean aga tõdema, et võõras keeles kirjade kirjutamine arendab keeleoskust märkamatult ja väga palju.
   Peale kuuenda klassi lõpetamist sain mina ühe parima õpilasena kaasa ekskursioonile Riiga. Tol ajal oli see nagu kusagile kaugele välismaale minek, umbes nii nagu praegu Berliini. Seal ööbisime kesklinnas ühe internaatkooli ruumides. Marie Ibrus oli sealgi kaasas ning ärgitas teistest ekskursioonigruppidest, mis olid pärit erinevatest Nõukogude Liidu osadest ja seal koolimajas ööbisid, kirjasõpru leidma. Leidsingi ühe Usbekistanist pärit poisi, kellega olime mitu aastat kirjavahetuses. Kirjutasime oma koolidest, kuid ka oma maadest. Sain mõndagi huvitavat teada sealsest loodusest ja elu- ning ilmastikutingimustest.  Veel hiljem oli mul kirjasõpru Leedust ja Lätist. Kõik need arendasid keeleoskust ja olid kasulikud.
   Marie Ibrus oli Kabalas elanud ja töötanud juba kolmekümnendate aastate lõpust alates. Varem oli ta olnud Käru koolis. Sain kindral Vello Vare mälestusteraamatust teada, et ta oli ka tema õpetajaks olnud. Pärit oli ta aga Viljandi lähedalt Sultsist. Seal elasid siis veel tema vanemad. Kuuenda klassi järel Riia ekskursioonil käies sõideti Sultsist läbi. Marie Ibrus, kes oli kaasas, astus mööda sõites vanemate poole sisse. Kui ta bussi juurde tagasi tuli, tulid isa ja ema teda saatma. Vahepeal oli üks teine kaasasolev  õpetaja rääkinud, et isa on üheksakümmend aastat vana. Keegi meist polnud nii vana inimest varem näinud. Kõik said siis imetleda kõbusat kaabut kandvat taati. Riias olles palus ta kõigil igal pool vene keeles rääkida. Andis isegi juhised, mida ja kuidas küsida, kui oleks linna peale ära eksinud. Juhtus aga nii, et keegi ära ei eksinud. Samas tõdesime ka, et lätlased vene keelt eriti rääkida ei taha. Seal oli sellele tõesti vastuseis olemas. Ju nad olid juba tundnud suure rahva survet. Riia linnas kippusid ju lätlased juba siis vähemusse jääma.  Maakohas, kus seda survet üldse polnud, käsitleti vene keelt aga kui suhtlemisvahendit. Muid teisi keeli ju tol ajal ei õpitud ega osatud.
   Seitsmenda klassi lõpus oli siis vene keele eksam. Üks küsimus oli suuline ja mulle tuli pilet, milles nõuti katkendi esitamist A.Puškini poeemist “Jevgeni Onegin”. Olin selle õppeaasta jooksul pähe õppinud ja korranud enne eksamit. Kooli ajal sai palju luuletusi nii eesti kui vene keeles pähe õpitud, kuid millegipärast on just see mul ka praegu peaaegu 50 aastat hiljem peas. Lugesingi siis eksamil “V tot god ossenjaja pagoda stajala dolgo na dvare, sneg võpal tolko v janvarje ...”. Tegin laitmatult ka teises küsimuses nõutud grammatika harjutuse ning sain hindeks väga hea.
    Samal kevadel, enne eksameid tähistati koolimajas Marie Ibruse kuuekümnendat juubelit. Siis saime teada, et ta oli sõja järel olnud ka rahvamaja juhatajaks. Teadsime, et ta mängis hästi klaverit, kuid see oli uudis. Sel raskel ajal olid rahvamajas tööle pandud lauluansamblid, rahvatantsurühmad ja ka näitering. Tema algatusel oli  koolimaja saali kõrvale ehitatud lava. Rahvamaja oli siis kooliga ühes majas. Talgute korras oli saali ja kõrvaloleva toa vaheline rohkem kui poole meetri paksune sein maha lõhutud. Tolleaegsetes tingimustes talgusid organiseerida ja isetegevusele jalgu alla panna, oli ilmselt äärmiselt raske. Toimusid ju areteerimised ja küüditamised. Rahvas oli masenduses. Ju see, mida ta rahvamajas korda saatis, aitas rahval vaimu ülal hoida. Seda oli siis ju eriti vaja. Loomulikult ei jäänud ta ise ülaltpoolt tulevast survest puutumata, kuid ju ta siis suutis isepäiselt tegutseda ja edukas olla. Kolmekümnendate aastate lõpus oli ta samas kooli juhataja kohuseidki täitnud. Kogemusi võimude vahel laveerimiseks oli tal ilmselt küllaldaselt. Rahvas pidas temast väga lugu.
   Õpetajana oli ta äärmiselt nõudlik ja viit saada oli temalt väga raske, aga me ei tahtnud vene keelt õpetama kedagi teist. Juubeli ajal räägiti, et järgmisest õppeaastast jääb ta kindlasti pensionile. Ta oli juba viis aastat pensioniealine ja tol ajal töötavale pensionärile pensioni ei makstud. Õnneks ta ei läinudki ära. Ta õpetas mind ja minu klassikaaslasi veel ühe aasta. Siis jäi pensionile ja lahkus Kabalast. Lõpuks leidis ta elupaiga Rakveres oma sugulaste juures, kus ta vanaduspäevi veetis. Mina läksin üheksandasse klassi Põltsamaa Keskkooli. Kabalasse jäid aga minu kaks venda. Järgmiseks vene keele õpetajaks oli seal vene rahvusest noor naine, kes oskas eesti keelt väga vaevaliselt. Minu venna jutu järgi ei omandanud nad temalt midagi märkimisväärset. Sellest järeldus, et mitte alati ei ole kasu võõrkeele õpetajast, kelle emakeeleks see keel on.
   Minu vene keele tase oli aga selline, et üheksandas klassis polnud mul sellest midagi õppida. Kümnendas ja üheteistkümnendas piirdus õppimine ainult uue sõnavara omandamisega. Sooritasin ka ülikoolis esimese semestri lõpus eksami ja õppisin hiljem inglise keelt põhiainena venekeelsete õpikute alusel. Raske oli, kuid tulin toime. Ime küll, aga sellised oskused sain maakoolist, kus ei olnud tegelikult mingit võimalust vene keelt emakeelena kõnelejatega praktiseerida.
    Nüüd on inglise keele ja ka teiste võõrkeelte õpetamiseks tohutult materjale, mida kasutada. Inglise keele õpetajana olen neist ise väga erinevaid  kasutanudki, kuid lõpuks tuleb ikkagi tõdeda, kasuta sa milliseid tahad või mängi klassi ees või auditooriumis ükskõik keda, kuid teadmised tulevad õpilastel ainult siis, kui nad ise õpivad. Õpetaja võib klassi ees kasvõi tsirkuseartist olla ja kõik väga huvitavaks teha, aga sellest on ikkagi vähe. On vaja nõudlikkust. Teda peavad muidugi toetama ka koolitöö korraldus üldse, õpilasreeglite paikapidavus ja kooli kodukord. Oma osa on ka kooli juhtkonnal, kes teda toetaks. Neid, kes õppida ei taha ja teisi selles takistavad, peab olema võimalus korrale kutsuda ja kui see ei aita, ka karistada. Kui mina veel praeguse põhikooli tasandil õppisin, olid need asjad veel üsna hästi paigas. Praegu see küll alati nii ei ole. Tundides nähakse sageli elementaarse korra loomisega meeletut vaeva. Mitte asjata ei öelda, et inimene on loomult laisk. Kui ei sunnita, ei tee ta midagi või teeb täpselt nii palju kui hädavajalik. Seda enam veel lapsed, kes kõiki asju veel täiskasvanud inimese mõistusega aru ei saa.
     Kooli ajal hindavad nad õpetajaid, kes nendega palju nalja teevad ja mängivad, kuid nad ei oska näha lõppeesmärki -teadmisi. Aastaid hiljem, kui juba elus mingid õppetunnid saadud,  nad hoopiski kiruvad selliseid pedagooge. Paljudel juhtudel seda ei varjata. Olen ise kõrgkooli õppejõuna kuulnud kehvade õpetajate kohta hinnanguid. Üks oli alkohoolik, teine ei viitsinud õpetada, kolmas nõudis lõputunnistusele hinde saamiseks ainult kolm luuletust pähe õppida jne. Järelikult peab noores eas õppimisel sund taga olema. Kui see nii on, muutub õppimine ka hiljem meeldivaks tegevuseks.
   Kahjuks juhtub aga ikka nii, et tänusõnad õpetaja sellise visaduse ja järjekindluse eest jäävad paljudel õigel ajal ütlemata. Suurepärane inimene ja õpetaja Marie Ibrus on siitilmast ammu lahkunud. Teda ei ole aga unustatud. Teda mäletavad kõik tema endised õpilased. Ktuletatakse teda ikka ja jälle meelde.See on õpetaja jaoks ilmselt suurim tänu.