7. lugu "Alt ülespoole- Madis Somelari lugu"

 Õpetajaid on erinevaid. Igaühelt on võimalik miskit õppida. Olgu selleks kas koolipõhine haridus või midagi hoopis hinnalisemat- julgus ja soov olla temasugune. Minu suureks eeskujuks on ajalooõpetaja Madis Somelar, kes on oma huumorimeele ja julge olekuga õpetanud, et elus midagi saavutada pole üldse raske, kui olla piisavalt söakas ja hakkaja.
 27- aastane Madis ei plaaninud algul õpetajaks saada. Kuni keskkooli alguseni oli ta päris veendunud, et temast saab arst. Põhjus peitus selles, et tema perekonnas on kaks auväärset ametit: arst ja õpetaja( ka Madise ema oli õpetaja).  Teine põhjus, miks pidi temast esialgu arst saama, oli see, et ta õppis bioloogiaklassis. Kuid tema huvi ajaloo vastu tärkas samuti varakult. Vana-Kreeka ajalugu, kunst ja teater püüdsid Madise tähelepanu ning ta asus neid hoolega õppima. Ühel hetkel oli selge, et temast tuleb hoopis õpetaja.
 Pärast Pärnu Koidula Gümnaasiumi C-klassi lõpetamist asus ta õppima Tallinna ning lõpetas Tallinna Ülikooli. Praegu tegeleb ta oma lõputööga ning 24 jaanuaril 2010 oli selle kaitsmine. Lisaks enda täiustamisele ülikoolis tegeleb ta palju muuga. Tunde annab ta Pärnus Vanalinna Põhikoolis, Hansagümnaasiumis ja Koidula Gümnaasiumis. Lisaks annab ta täiendavaid kursusi täiskasvanutele. Muuhulgas on Madis ka noorte õpetajate mentor ehk õpetab tulevastele pedagoogidele, kuidas seda tööd teha. Ta on aktiivne liige Eesti Ajalooõpetajate Seltsis ning lepinguga riigieksamite parandaja.
 Et tal energiat enamakski jagub, on tal enda loodud Ajalooklubi ja selle klubi õpilaste abiga korraldatakse Ajalooklubi Jõuluballi. 2009. aasta detsembris toimus ajalooklubi 8. ball ning sellest võttis osa üle 160 õpilase. Tegu on Eesti noori ühendava  üritusega. See ball on omapärane ja kannab endas kogu ajalooklubi vaimu. Kõnealuse ühenduse tegevuse koordinaatorina on ta püüdnud suunata  noori, saamaks kindlaid väärtusi hindavateks kodanikeks, kes oskavad näha elu enda ümber kogu selle värvikirevuses ja ilurohkuses.
 Just klubi ja balli kaudu on ta teada enamiku Pärnu õpilastele. Nüüd juba kaugemalgi, kuna tema esimesed õpilased on jõudnud ülikooli.  On teada, et Madis hoiab suhteliselt tugevat sidet oma õpilastega. Enamiku oma esimeset klassist on ta lausa sõber ning nad osalesid isegi auväärsete külalistena tema pulmaski. Ta ei väida, et saab kõigi oma õpilastega hästi läbi. Erinevused algavad juba vanusest. Eks vanemate õpilastega ole ikka kergem läbi saada, sest nad mõtlevad täiskasvanulikumalt.

 


“Ma ei kannata labasust. Mul on mingid kindlad arusaamad asjadest,“ väidab ta enesekindlusega. Ta proovib enamasti näha oma õpilastes pigem koostööpartnerit kui lihtlabast õpilast, sest nii on nendega tunduvalt parem suhelda ja mugavam tunde anda.  “Areng õpilastega toimub pidevalt. Iga päev õpin midagi uut. Oma õpilastega suheldes kogen erinevaid emotsioone ning iseloomuomadusi, alustades inimlikkusest ja lõpetades nahaalsusega,“ väidab ta siiralt.
 Madise elus on olnud erinevaid perioode nagu kõigil teistelgi. Lähedaste surm on andnud mitu tugevat lööki ning samuti oli tema jaoks äärmiselt raske ülikooli esimene poolaasta, kuna ennem seda polnud ta viibinud pikamalt kodust eemal. Madise sõnul annab talle kõige rohkem jaksu ja tuge tema perekond. Esialgu olid selleks tema ema sugulased ning sõbrad. Nüüd on toetajateks pigem tema enese pere ja lähedased.
14. veebruaril 2006 naitus ta oma endise õpilase Betty´ga, kellega elab ta ka õnnelikku pereelu. Bettyga tutvus ta siis, kui oli ise alles väga noor õpetaja ning andis talle Raeküla koolis tunde.
Õpetajaks olemine on talle oluline ning tõenäoliselt jääb ta selleks kogu oma eluks, kuid lisaks põhi-ja keskkoolis õpetamisele tahab ta anda tunde ka ülikooli õppejõuna, kuid selleks on vaja praktikat, mille saamisega ta viimased aastad tegelenud ongi.
 Viimasel ajal on  käimas tõsised arutelud haridusreformi üle ning üheks ettepanekuks on tulnud kaotada ajaloo riigieksam. See on Madise arust absurdne ning ta seisab sellele igati vastu. Ta on algatanud koos teiste õpetajatega  isegi pöördumise selle vastu, hetkel on see alles koostamisel ning pole veel omandanud ametlikku käiku, kuid tulemata see ei jää. Vastu on sellele ka Tartu Ülikooli õppejõud Aivar Kriiska.  Koolisüsteemis ei viiks ta läbi palju muutusi, kuid üheks oleks kaotada mõttetud järelvastamised, sest tema arvates muudab see õpilased lodevaks. “Minu ajal seda polnud ning ma leian, et see oli ainult hea.“
Kui tal oleks võimalus olla veel keegi teine, siis oleks ta hea meelega pianist. Mitte järgmine Koit Toome, kuid klaveril „klimberdamine“ on talle alati huvi pakkunud. Kui küsisin temalt, mis on tema lemmikfilmid, siis ootasin vastuseks tervet hulka ajaloolisi filme nagu „Aleksander“, kuid selle asemel meeldib talle hoopis kergema sisuga meelelahutus. Tema lemmikfilmiks on „Notthing Hill“ ning samuti „Kaugel eemal“. Kuid tema lemmik välisriigiks on Itaalia. See ei paelu teda vaid tema ajaloolise tausta tõttu, pigem ahvatleb kogu Itaalia olek. Ta on seda riiki külastanud mitu korda.
Madis Somelar on minu jaoks õpetaja, kes on andnud mulle rohkem kui head ajaloolised teadmised. Ta on andnud mulle julgust ning eneseväärikust. Minu arvates on ta andekas inimene ning tema õpilaseks olemine on mulle suur au.