8. lugu "Kes on see Õpetaja?"

Olin koolis küllaltki probleemne laps, kuid ei kahetse seda, sest olin looduslaps. Kasvasin ju üles Otepää aedlinnas. Loodus oli imeline – järved, sood , mäed ja lõputud metsarajad, kus sai eakaaslastega piiramatult  maailma avastatud. Minu vanemate keelud olid tühised, kuid üks reegel oli paigas: kui kuuldus ema läbilõikav kutsevile kilomeetrite taha laanemaadele, siis tuli viivitamatult jalgadele valu anda ning koju sööma minna.
Mäletan, et olin kuuene, kui omapead kooliteed alustasin, mis kulges läbi kilomeetrise metsatuka. Esimene talv saabus suure pakasega, lumi krudises ja sillerdas taldade all, ümberringi kõrged kuused ja tumedad varjud, siis oli vahel küll hirm nahas ning kasutasin paralleelselt kulgevat, veidi pikemat, valgustatud kooliteed. Samas tundsin põnevust, kui suvalisest kohast tihnikust hirmunult välja rabelesin ja tulukeste poole suundusin. Ühes kohas, veidi sügavamal okste all, haigutas hirmuäratav must madalam koht, vaat see oli eriti pimedas õuduste -õudne, võib-olla oli seal igal hommikul ootel mingi suur loom – samas päeval, naastes koolist ununes see lohk aga täiesti. Need eksirännakud kooliteel põhjustasid mu sagedasi hilinemisi. Klassijuhatajale säärane omapäi läbi metsa koolitulek ei meeldinud kohe sugugi.  Teisi lapsi saatsid vanemad kooli, kuid mina olin jonnakalt selle vastu.
Avastades maailma ja selles toimuvaid protsesse, tekkis igal uuel elatud päeval uusi küsimusi, miks on lumi valge ja taevas sinine, kust tuleb vihm ja kuhu lähevad pilved?
Olin vist alustamas kolmandandat klassi, kui koolitundidesse lisandus  järjekordne õppeaine.Teadsime, et seda ainet tuleb õpetama naisõpetaja. Ees ootas lihtsalt üks uus aine, ei midagi enamat.
Siis ta tuli – natukene väsinud ilmega, pani oma paberid lauale ja saatis üle klassi vaikiva pilgu. Tavaliselt sumisev lastepere jäi vaikseks, oodati käskivat ja kõiketeadvat häält – nüüd alustame... Ei – järgnes rahulikul toonil haarav lugu loodusimedest.....
Kui huvitav, sain äkki teada midagi sellist, mille kohta küsimused olid minus justkui ootejärjekorda kuhjunud. Põnev, väga põnev!  Avastasin, et neis tundides suisa aeg lendas, alati lõppes tund nii kiiresti, ja õpetaja tundus otsekui midagi ülevat. Miks ootasin nii tardunult ja sõnakuulelikult iga tema lauset, miks polnud ma enam nii paha ja ulakas? Kust tuli see jõud panna noor energiast tulvil laps järgima õpetaja igat liigutust ja näpunäidet? Kes oli see imeline õpetaja?
Õppisin koolis justkui kahes dimensioonis – uus õppeaine ja kõik ülejäänu. Hilisemates klassides kandus huvi ka teistele lähedastele ainetele, lemmik-õppeaineteks muutusid matemaatika, füüsika, keemia, astronoomia ja üks õppeaine veel, aga selle väljundi leidsin alles kõrgkoolis. Peale loodusteaduste lõpetamist omandasin lisaks tervisekasvatuse diplomi, aga miks just selline lisaeriala, vastuse leian ikka jälle kolmandast klassist.
Õppeaasta oli vist kestnud teist või kolmandat nädalat, õpetaja valmistas ette mikroskoopi, et uurida tomati ehitust. Tomat oli nii isuäratav ja lõhnas nii isuäratavalt, et parem oleks võinud selle ära süüa, aga õpetaja muudkui lõikas ja lõikas õhukesi viile igale lauale, kuni otsas ta oligi. Tomati saamislugu läbi kellegi tuttava – see tuttav jäigi mõistatuseks, ent tomat ise omandas tookord hoopis teise tähenduse.
Järgmises tunnis rääkis õpetaja vihma tekkimisest, ei tea, kas see oli kokkusattumus, aga samal hetkel kadus päike sünksinise pilve taha ning plekisele aknalauale potsatasid eriti kopsakad vihmapiisad. See kõik oli nii põnev, võib-olla õpetaja oskaski seda nii serveerida – võib-olla!? Igaks tunniks oli tal üllatus varuks ja neid seostas ta kohe näidetega reaalsusest, meid ümbritsevast....
Tunnid möödusid, vist isegi aasta, kuid ühel päeval polnud me tema tunnis just väga head lapsed, ületasime mingi meile veel mõistetamatu piiri. Tüdrukud kihistasid naerda, mingid kirjakesed käisid ringi... Delikaatsuse mõttes kirjutan tollest juhtumist nüüd ja rohkem mitte kunagi, kuid minu, poisikese maailmavaadet muutis see tund jäädavalt. Kindlasti sundis just selles tunnis kogetu tegema hilisemas elus valiku just tervisekasvatuse lisaeriala kasuks, sealt sain vastuse paljudele elu paratamatutele probleemidele.

Mis siis ikka õieti juhtus? Kiri, mis tüdrukute vahel ringles, sattus kogemata õpetaja kätte ja selle sisu puudutas õpetajat isiklikult. Tavaliselt täiskasvanud sellistest asjadest lastele ei räägi. Suur austus õpetajale, kes võttis end kokku ja rääkis lastele siiski avameelselt ära oma haigusloo, mille tagajärjel ta oli  kaotanud ühe oma rinna.
Ta selgitas põhjalikult haiguse tekkimist, hoiatas tüdrukuid kui tulevasi emasid hoidma oma tervist ja suhtuma sellesse lugupidamisega. Ta tegi meile ühtäkki selgeks elu olemuse, puudutades teemasid, mis tol ajal olid tabud. Ta näitas meile elu ja surma ja seost, õpetas elu mõistma ja austama. Meil oli piinlik,  tüdrukud olid pisarais.
Kes on see õpetaja, tänu kellele ma valisin omale eriala kõrgkoolis ning kellele võlgnen suurima tänu oma maailmavaate kujunemisel? Mina, tema õpilane, hoian teda oma südames.
Suurim lugupidamine!