9. lugu "Õpetaja ja ema- Marina Tomikas"

Kui minult küsitakse, mis tööd mu ema teeb, ütlen ma alati uhkusega, et ta on matemaatika-füüsika õpetaja. Tavaliselt järgneb sellele kohe kaks küsimust: „kas ta sind ka õpetanud on?“ ja „kas ta pani sulle siis ainult viitesid?“ Selle peale hakkan ma aga alati naerma ja pean tõsimeeli vastama, et pidin selle tõttu hoopis rohkem pingutama kui teised koolikaaslased.
1970.-ndal aastal alustas mu ema väikese tüdrukutirtsuna oma kooliteed ühes Eesti parimas maakoolis Võsul. Ta omandas seal kaheksa klassi haridust, sest praegune Võsu põhikool oli tol ajal veel kaheksa klassiline.
1989. aastal astus aga mu ema, just kui saatuse tahtel, taas üle selle sama kooliläve- sel korral aga juba õpetajana. Üks tema enda suuri eeskujusid, õpetaja Endel Kaare, soovis oma töökoormust vähendanda ning emale esitati kutse Võsu kooli õpetajaks minna. Kuna ta oli alati soovinud just matemaatikat õpetada, ei kahelnud ta hetkekski ja võttis kutse ruttu vastu. Seda otsust pole ta tänini kahetsema pidanud.
 Ainuke hirm, mis uue töökoha ees seisis, oli see, kuidas sealne kollektiiv ta vastu võtab ning kas töö kõrvalt jääb ka piisavalt aega, et kodus kaht väikest last kasvatada. Mõlemad hirmud osutusid aga põhjendamatuks ning võõrad näod said peagi omadeks ja vihikute parandamise kõrvalt sai ka meid õega magama panemas käidud. Õnneks tuli aga ette ka neid kordasid, kui lapsehoidjat polnud kuskilt võtta, ning siis saime meie õega suure õnne osaliseks. Võisime suvetööd tegevate õpilastega koos koolis olla. Peitust ja tagaajamist mängides said vana armsa koolimaja seinad ja nurgatagused juba varakult omaseks. Seega olin ma juba lasteaiapingis kindel, kuhu kooli õppima lähen.
1995. aasta sügisel oligi siis minu kord. Minust sai väike koolijüts, kes sai igal hommikul, kõik need üheksa aastat järjest, ema kõrval kooli minna. Veel enam, aasta hiljem liitus minuga ka mu väikeõde ning mu esimeseks klassijuhatajaks polnud keegi muu, kui mu enda tädi. Kas polnud ma mitte kõige õnnelikum!
Ootasin kaua seda, millal viiendasse klassi jõuan ja ema mind õpetama saab hakata. Mäletan seda esimest tundi temaga väga hästi. Ootusärevus oli nii suur. Mu peas oli kümneid küsimusi, mis kõik vastust ootasid. Kas ema on klassi ees teistsugune kui kodus, kas ta hakkab mind ka tahvli ette kutsuma, kas ta nimetab mind ees- või perekonnanimepidi, kas ta jälgib mind rohkem kui teisi õpilasi, kas ta noomib mind ka, kui ma liialt jutustama hakkan ja nii edasi ja edasi. Kõik need küsimused said kiirelt vastused ning just nende õigete vastuste eest olen ma talle kõige tänulikum.
See, et ta hindas mind sama moodi nagu teisi, või isegi rangemalt, oli parim, mis ta teha võis. Mäletan hästi üht matemaatika kontrolltööd, mille nelja sain. Hindest viis jäi ainult pool punkti puudu. Olin ema peale nii pahane, et ta mulle poolt punkti juurde ei võinud kirjutada. Prõmmisin kodus uksi ja solvasin teda koledate sõnadega. Ta muidugi proovis mind maha rahustada ja seletas mulle, et see poleks õige tegu ning et ega ma siis hinnete pärast ei õpi vaid ikka teadmiste pärast. Kui olin oma torisemise lõpetanud, võttis ta mu käe kõrvale ja tegi arusaamatud kohad selgeks. Pärast seda teadsin, et ta on ka õpetajana parim.
Just tema oskus jääda rahulikuks ning koostööd tehes liikuda ühiste eesmärkide suunas, on minu arvates, tema parimad omadused. See, et ta ei löö kellelegi käega, ka mitte kõige lootusetumale kahemehele, teeb temast suurepärase õpetaja.
Olen ise läbi ja lõhki humanitaarinimene ja peale põhikooli kaotasin igasuguse huvi matemaatika ja füüsika vastu. Just ema oli see, kes need ained varajases koolieas mu jaoks huvitavaks suutis teha. „Kuivast“ matemaatikast sai aine, milles sain uhkusega ka oma kooli esindada.
Ta suutis ka kõige igavamad valemirägastikud põnevateks muuta ning panna lapsed matemaatikast huvi tundma. Ja mitte ainult tüdrukud. Ka meie klassi poisid hakkasid paremate tulemuste pärast omavahel võistlema.
Lisaks nendele omadustele oskab ta ka olla just piisavalt karm ja nõudlik ning panna ennast maksma. Imetlen tema puhul seda, et ka kõige ulakamad poisid ütlevad talle vastu tulles silma vaadates tere. Ta on nende jaoks autoriteet. Just selline peab õige õpetaja olema. Laste sõber ja ka keegi, keda austatakse.
Tema tunnid on alati hästi ettevalmistatud ning kõik saavad seal võimaluse end proovile panna ja sõna võtta. Tema kõrval kodus olles nägin alati kui palju vaeva ta nägi, et laste jaoks uusi ning huvitavaid ülesandeid otsida ja välja mõelda. Mäletan ka, et kui ma vahel temalt küsisin, et miks ta nii kaua koolis olema peab ja juba koju ei või tulla, tõi ta seletuseks selle, et peab nõrgematega peale tunde jääma ja neile ka asja selgeks tegema, et nad teistest maha ei jääks. Nägin kuidas ta hoolis siiralt oma õpilastest. Ja tean, et suur osa neist, hoolib ka temast.
Mind on korduvalt küll ülikoolis, tänaval või ööklubis kinni peetud ja minu käest küsitud, kas olen õpetaja Marina tütar. Õpilased, keda mina isegi ei mäleta, kes on minust palju vanemad või nooremad, paluvad ema parimate sõnadega tervitada ja talle töös jõudu ja jaksu soovida. See teeb ming väga uhkeks.
Ma poleks eales uskunud, et  maailma parim ema võib ka minu kõige parem õpetaja olla. Ja ma ei ütle seda sugugi sellepärast, et ma tema tütar olen. Päris ausalt! Temas on kõik need omadused, mis ühel heal õpetajal olema peavad. Imetlen teda nii ema kui õpetajana ja soovin, et oleksin paljus tema sarnane, et ka minust peetaks sama palju lugu ning ka mind mäletataks alati hea sõnaga. 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Merli Tomikas