10. lugu "Minu õpetaja"

Ta rabab hommikust õhtuni tööd teha, täidab dokumente, teeb kõikvõimalikke aruandeid, viib lapsed ametikohaga riskides välismaale klassireisile, streigib, kui tema palka tahetakse kärpida. Kaotab tunnis enesekontrolli ja lööb lapsi, tarvitab alkoholi, kuritarvitab talle usaldatud võimu. Ei, see pole minu ettekujutus õpetajast, vaid sellise pildi on loonud kõikvõimas meedia, tänapäeva infoühiskonna valvekoer. Kuid see pole tõene, vaid kallutatud pilt, mille taga on ajalehtede müügiedu ning karm konkurents.
   Julgen nii väita, sest just niisuguse järelduseni jõudsin oma uurimistöös, mis analüüsis seda, kuidas kajastavad õpetajat ja kooli Eesti suurimate tiraažidega ajalehed. Miks ilutsevad õpetajatest kirjutades artiklite pealkirjades negatiivset hinnangut sisaldavad tegusõnad või miks korduvad uudisartiklites enim sõnad ,,ähvardas”,  ,,nõudis”, ,,streikis”? Miks inimestele meeldib lugeda skandaalidest ning konfliktidest? Kas siis hakkab  kergem või on tegemist hoopis kahjurõõmuga?
  Meedial on meeletu võim, kuid minu arvamust õpetajatest pole see muutnud. Miks? Sest minu kooliteel on olnud nii palju häid õpetajaid, tõelisi eeskujusid, ja ükski neist ei sobi ajakirjanduses kujutatava stereotüübiga. Ma tean, et see stereotüüp ei vasta tegelikkusele. Ajakirjandus vajab müüvaid lugusid. Minu õpetajad pole olnud konfliktsed ega saamatud inimesed, vaid head teekaaslased ning suunanäitajad. Minu õpetajad, need kõige paremad, on hoidnud kõrgel laternat, et näeksin, kuhu edasi minna.
  Laiemas tähenduses on õpetaja minu jaoks iga inimene, kellelt on midagi õppida. Ja ma ise olen enese õpetaja, sest kui poleks kogemusi, siis ei saaks ka areneda ega muutuda. Filosoofilisemaks muutudes võib väita, et meil kõigil on vaid üks õpetaja – elu ise ning et suurim elukunst seisneb iseenda ja teiste inimeste tundmaõppimises. Aga just seda on aidanud teha ka minu õpetajad koolis! Ja seda mitte konflikte nautides, streikides, talle usaldatud võimu kuritarvitades, vaid kuulates, mõistes, juhendades. Tean, et me kõik võime vahel eksida, ka õpetajad, sest eksimine on inimlik. Kõige tähtsam on õigel ajal oma eksimusi tunnistada, olen neilt ka seda õppinud. Üks ühine joon on Minu Õpetajatel veel – nad on mulle mällu jäänud inimestena, kes pole kõige tähtsamaks pidanud faktide tuupimist, vaid kes on olnud mulle eeskujuks isiksustena.