15. lugu "Minu hea õpetaja"

Hea õpetaja peaks olema see, kes sinusse mingi jälje jätab. Sellise, mida kümne või kahekümne aasta pärast veel heldimusega meenutad. Hea õpetaja on inimene, kes sinule positiivset mõju on avaldanud edaspidiseks eluks. Vähemalt minu arvates on see nii.
Kümme aastat tagasi kui viimati oma Hea Õpetaja õpilane olin, on möödunud päris pikk aeg. Vähemalt kogemuste pagasi poolest rikas. Olen selle aja jooksul koguni teada saanud, milline on hea õpetaja ja milline mitte ehk siis olen õppinud tundma häid ja halbu õpetajaid. Siinkohal muidugi lisan oma elu filossoofilise mõtte, et igas halvas on midagi head ja igast olukorrast, inimeselt on võimalik midagi õppida.
Mina pean oma heaks õpetajaks ja teejuhiks Sonda Põhikooli õpetajat Ellen Kaaretit. Loomulikult on mul olnud mitmeid õpetajaid, kellelt olen saanud eluks häid teadmisi või nõuandeid. Kuid kui valima peaksin, siis millegipärast annaksin ma Hea Õpetaja tiitli just õp. Kaaretile.
Kui õiglaselt selle valiku teen? Olen lapsepõlves pidanud palju kolima ja seega mitmes erinevas koolis käima. Paratamatult olengi õppinud mitmete õpetajate käe all. Õp. Kaaret sai mu eesti keele ja kirjanduse õpetaja olla 3 aastat, 7.-9.klassini. Seda pole  tagant järele vähe ega palju. Tähtis on sel ajal kogetu. Peale selle , et ta oma põhiaineid andis ja need mulle meeldisid, leidis ta veel esmaspäeviti endas jaksu kell seitse hommikul soovijatele soome keele ringi teha. Ja neid soovijaid oli umbes 6-8 õpilast, kel oli samuti viitsimist juba kell 7 koolipingis istuda ja naaberkeelt omandada.
Ühel aastal oli võimalus osa võtta soome keele essee konkursist „Mina ja Soome”. Sealt võtsin ka mina osa. Peagi ilmusid ajalehes õpilaste nimed, kes osutusid parimateks kirjutajateks sel konkursil ja olid kutsutud koos juhendajaga Tallinnasse Soome suursaadiku vastuvõtule. Küll oli uhke tunne!
Mina, maalaps sain pealinna ja veel Soome suursaadiku vastuvõtule- nii peenele üritusele. Olin ju alles 15 ja polnud elu näinudki! Õpetaja Ellen Kaaret oli mulle kõiges eeskujuks: tervitusklaaside kokkulöömine suursaadikuga, pidulikul einestamisel ja veel lisaks saime öömaja Tallinnas ta oma tütre juures. Võibolla mu teejuht  ei mäletagi seda enam, kuid minul on see selgelt tänaseni meeles.
Õpetaja Ellen Kaaret oli esimene inimene, kellele oma luuletusi näitasin, mida salamisi ja aegamisi 12-aastaselt kirjutama hakkasin. Kõigepealt oli neid üks kaust, mille õpetaja rõõmuga koju lugemiseks kaasa võttis ja enne magama minekut süvenenult luges. Tegi vajadusel mõnedesse kohtadesse ka väikesi parandusi. Just nimelt harilikuga, mitte pastakaga, sest ta oskas austada mu loomingut. Sest olgugi kui lihtsad või tilulilu tahes nagu read: Tillukene lillekene,
                                                              rohus kasvas ülesse.
                                                               Kasvas nii, et mühises,
                                                              tuul tal kõrvus kohises...
olid need ju mu enda tehtud. See luuletus ilmus 1998. aastal ka Virumaa Teataja lasteleheküljel ja veel mõned teisedki luuletused ja lastejutud leidsid koha ajalehe vahel.
Tänu innustuse eest võlgnengi oma õpetajale, Ellen Kaaretile, kes arvas, et mu luule on hea ja peaksin sellega edasi tegelema. Nii sain esimesest ja teisest täis kirjutatud kaustast julgust jätkata ja olen seda tänaseni teinud. Lõpuks olen kirjutanud 4-5 kausta täis. Ja looming on ajapikku ka muutunud: loodus- ja armastussüzee ja vastupidi. Tilulilu luuletused on asjalikumaks saanud ja riimiread on vahel lihtsalt kuhugi lehtedele sattunud ja märkmetele ja palju ka lihtsalt vaikselt peale kirja panemist manala teele läinud. Samuti on sisemisest vajadusest tulnud kirjutada ka mõtisklevaid artikleid ajalehtede arvamuskülgedele nagu Virumaa Teatajas ja Õpetajate Lehes. Ehkki vahel mõtlen, et kui palju on inimesi, kes tahaks luulet lugeda. Ei tea. Aga fakt on see, et kui luule tahab tulla, siis ta tuleb ja mitte suure pingutuse peale, vaid lihtsalt ja kui ei tule, siis ei tule ja ongi kõik. Ja kui lugejaid on, siis on väga hea ja kui pole, pole midagi teha.
Nii, et minu poolne hääletus saab läbi selle artikli tehtud Sonda kooli emakeele õpetaja poolt, kes on ju andekas inimene, valdab nii eesti kui soome keelt, mängib klaverit ja on eeskujulik õpetaja oma olemuse poolest paljudele jüngritele.
Aga Hea õpetaja tiitli saab kindlasti ka minu silmis mu oma ema, kes on paratamatult mu sünni hetkest peale mu Hea Õpetaja mitmete rollide pärast pidanud olema( ema, sõbranna, arst, õpetaja...) ja on ka edaspidi. Tänud tallegi! Ja kui nii mõnigi arvab, et igaüks võib oma ema kohta nii arvata, siis mis sellest.
Olles nüüd ise neljandat aastat õpetaja, nimelt lasteaias ei oska öelda, kust sellise ameti pisiku sain, aga täiesti võimalik, et osaliselt oma kooliõpetajalt. Mulle meeldib mu töö ja see ongi elus ehk kõige tähtsam, et teed seda, mis sulle tõeliselt meeldib.