16. lugu "Minu esimene õpetaja"

Tänapäeva ühiskonnas leidub palju erinevate "nägudega" pedagooge. Ühed õpetajad on sellised, keda meenutame hea sõnaga ka vanaduspõlves, teisalt leidub õpetajaid, kelle puhul soovime, et me neid kunagi oma elus kohanud ei oleks.
Minu esimene õpetaja–tugev, samas õrn, enesekindel, naiselik ning intelligentne tänapäevanaine on kõike muud kui unustamist väärt. Kes siis meist, põhikooli vilistlastest, suudaks unustada seda sooja ja toetavat naeratust 1998. aasta 1. septembril, mil tegime oma esimesed, pisut arglikud sammud koolipingi poole, saamaks osa sellest tänini kestvast keerukast ning pikast, vahel ehk lõputuna näivast haridusteest. Just minu esimene õpetaja Anu Päit oli see võrratu inimene, kes süstis igapäevaselt meisse, algklassi õpilastesse, eluks vajalikku kindlameelsust, julgust ning tarkuseõpetusi sellest, kuidas edaspidises elus hakkama saada.
On võimatu unustada tema punakas pruune lokkis juukseid, pehmeid ja abivalmeid sõrmi, neid tähelepanelikke sügavsiniseid silmi ning seda punast sametist kostüümi, mille juurde kuulus must, ehk pisut kulunud, kuid äärmiselt kaunis ning meeldejääv kingapaar. Just sellisena mäletan ma teda meie 30- pealise klassi ees seismas, andmas meile edasi kogetud elutarkusi. Need välised omadused muutsid ta teistest eristatavaks ning minu jaoks ka eriliseks. Neid temale iseloomulikke jooni meenutan tänaselgi päeval väikese ärevustundega südames.
Mõeldes oma esimesele õpetajale, meenub mulle paratamatult tema sõbralik ja usaldusväärne hoiak. Tõepoolest võisin tema juurde minna ka oma kõige piinlikuma ja salajasema murega, ta kuulas mind alati ning aitas, kuidas vaid oskas. Sellepärast võib öelda, et nii, nagu kool oli meie teine kodu, oli õpetaja meie teine ema, kes hoolis meist väga ning tundis alati huvi meie kooliväliste tegemiste vastu.
Kuigi nn algklasside periood on mul kohati suhteliselt hägusalt meeles, siis ühte asja võin ma väita kindlalt-õpetaja ei viinud koolitundi mitte kunagi läbi igavalt ja üksluiselt. Ta hoidis meid alati põnevil, üllatades iga päev millegi uue ja huvitavaga. Sellel ajal oli neid asju muidugi vähe, mille vastu me ei oleks huvi ja tähelepanu üles näidanud. Teadsime, et iga sõna, mis õpetaja suust tuleb, on kui pärl.
Ei möödunud ühtegi aastat algklassist, mil me ei oleks käinud klassiga erinevatel üritustel, koosviibimistel ning ekskursioonidel. Seepärast ei saa ma mainimata jätta ka meie igakevadist armsat traditsiooni enne väljateenitud suvepuhkusele minemist. Nimelt kogunes terve meie jõnglastepere kokkulepitud päeval meie armsa klassijuhataja kodu hiigelsuurde tagahoovi, kus taoti palli, mängiti erinevaid mänge ning loomulikult- söödi ja joodi head-paremat. See pikk ning lõbus pärastlõuna lõppes alati kingituse üleandmisega meie kõige paremale-klassijuhatajale.
Isegi, kui olen aja jooksul unustanud mõned pedagoogid, keda olen oma teel parema ning harituma tuleviku poole kohanud, ei unusta ma mitte iialgi seda naist, kes andis  mulle julguse olla  mis tahes olukorras mina ise-minu esimene õpetaja.