17. lugu „Päike minu päevas“

„Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud“, on tsitaat raamatust Kevade ning see on sööbinud õpilaste pähe juba algklassides. Mina olin jõudnud selle lause unustada hetkeni, mil tutvusin mulle põhikoolis eesti keelt andva õpetajaga. Ta tuli meie kooli alles siis, kui olin 8. klassis, seega sain tema käe all õppida ainult kaks aastat, kuid siiski jättis ta minu ellu suure jälje. Saime ka teada, et eespool mainitud tsitaat Oskar Lutsu armastatud teosest oli õpetaja lemmiklause...
Minu eesti keele õpetaja näitas mulle, et õpetajaid on ka teistsuguseid, kui me võib-olla oleme harjunud nägema. Temast kiirgab iga päev välja soojust, rõõmsameelsust, tohutult head energiat. Kui vastu tuleb inimene, kes tervitab, näol ükskõike ilme, tekitab see tunde, et koolis ongi kõik tuimad ja väsinud töötajad, kuid õnneks leidub ka neid, kes ei pea vaevaks olla naeratus näol ning silmis sära. Nii annavad nad oma hea auraga õpilasele jõudu ja energiat juurde, et pidada vastu pikk ning väsitav koolipäev. Ja seetõttu arvan, et eelpool mainitud õpetaja võiks olla paljudele tema kolleegidele eeskujuks.
Vähesed usuvad, et on olemas üldse midagi sellist kui „hea aura“. Mina usun, et iga inimest ümbritseb miski, mida teised tunnetavad. Eesti keele õpetaja ümber on hea aura. Kui olen ka teistele õpilastele rääkinud seesugustest mõtetsest nagu „hea aura“, ei ole paljud minuga samal arvamusel. Seda juhtub tegelikult tihti – mulle öeldakse iga päev, et ma erinen nii tohutult kaasõpilastest. Aga üldiselt seda ei panda mulle pahaks, vaid lihtsalt neid üllatavad minu nägemused elust ning inimestest. Näiteks on neile täiesti arusaamatu, kuidas ma saan alati õpetajaid kaitsta, neis head näha ning nendesse niivõrd ruttu kiinduda. Minu arvates on meie koolis väga palju huvitavaid õpetajaid, kelle käest on nii mõndagi õppida ja kelle tunni andmist võib vaid imetleda. Ajaloo õpetaja – tohutult tark inimene. Tema teadmised on lihtsalt uskumatud, imestan igal tunnil, kuidas võib nii palju teada, osata kõike edasi anda, panna klass ennast kuulama. Ta on range, kuid sisemuselt hea huumorimeelega ning sooja südamega. Keemia õpetaja – samuti range, kuid ka tema oskab teha tunni põnevaks ja kogu klass kuulab teda huviga. Vene keele õpetaja – suurepärane inimene. On mind jällegi palju aidanud, toetanud, julgustanud. Tema soovitas mul osaleda ka ühel luulekonkursil, seoses Valgevenega. Võisin kirjutada selle eesti keeles ning osutusin võitjaks. Samuti tänu temale olen sattunud mitmetele vene keele olümpiaadidele, oma hirmust üle saanud, muutunud tugevamaks ning õppinud andestama endale tehtud vead. Temata poleks ma nii paljudel konkursidel osalenud.
Kõik need eelpool mainitud ja ka paljud teised õpetajad on mind erinevatest suundadest aidanud ning muutnud minu nägemust elust. Siinkohal ei saa ma jätta nimetamata ka enda endisi õpetajaid Soomest, kes on samuti osalised minu arengumuutustes. 3 aastat Soomes õppides võib-olla muutiski mind selliseks nagu ma praegu olen. Seal nägin ma õpetajaid teise pilguga kui olin harjunud nägema enne naaberriiki elama asumist. Õpetaja ei olnud siis justkui enam hirmutav tegelane klassi ees, vaid ta oli inimene, kes hoolis ning oli alati olemas. Soomest saingi arvatavasti kaasa midagi sellist, mis ei lase mul õpetajates halvasti arvata, vaid sunnib mind kaitsma neid, kelles näen samuti seda soojust, siirust, lahkust ning sära. Ma olen tohutult tänulik selle 3 aasta eest, mis sain viibida võõral maal ning mul on väga hea meel, et see mind niivõrd positiivselt muutis. Ma ei unusta seda aega kunagi. 
Nüüd, olles esimest aastat gümnaasiumis, olen avastanud enda jaoks veel mitmeid huvitavaid õpetajaid ning olen kindel, et ka nemad hakkavad mängima rolli minu edaspidises arengus.
Kuid siiski pean ütlema, et viimase suurema jälje on jätnud ikkagi „päike minu päevas“- eesti keele õpetaja!
9. klassi lõpukirjandis ütlesin ma õpetaja kohta nii: „Õpetaja on justkui lilleke keset heinamaad, ta saab raputada tuultest ja tormidest, mis koolimajas inimeste vahel valitsevad, kuid päeva lõpus on siiski rõõmus ja kõigi jaoks olemas.“ See lause käib just minu lemmikõpetaja kohta.
Ta ei olnud mulle lihtsalt tavaline õpetaja, vaid ta oli, ja on siiani kui eeskuju. Ma ei saa rääkida kõigi õpilaste eest, aga minule isiklikult olid alati tema tunnid erilised, oodatud, õpetlikud. Mulle meeldis väga vaadata, kuidas see suurepärane õpetaja klassi ees tundi annab, kuidas säilitab rahu igas olukorras, ei tõsta häält vaid oskab õpilasteni jõuda ka teisel viisil. Kui õpilasel on muresid, siis oskab ta nõu anda, aidata ja mis kõige tähtsam – ta kuulab. Selline oli ta arvatavasti seetõttu, et ta on töötanud veidi aega ka mujal kui koolis, näinud teistsugust elu, näinud lapsi, kellel ei ole kõik läinud alati ülesmäge. Ta on inimene, kes on valmis aitama abivajajat. Tema sõnad tulevad südamest. Kui ta midagi lausub, siis ta ka mõtleb seda. Tihti võisin leida ennast temaga vahetundide ajal juttu rääkimas. Nüüdki, olles gümnaasiumi õpilane, ei saa ma iga kord temast mööduda, ilma et küsiksin, kuidas tal läinud on. Ma hindan temas seda, et kui ta ühelt poolt räägib endast, jagab oma mõtteid elust ning ütleb oma arvamust, siis samas hoiab ta ka teatud distantsi.
Tema õpetamismeetodid ei olnud just alati kõigile esialgu meeltmööda, kuid see vajas lihtsalt veidi harjumist. Näiteks kui õpilane küsis, mis vahe on sõnadel enne ja ennem, ei hakanud õpetaja seda selgitama, sest nagu eelnev kogemus on näidanud, läheb see kõik küsijatel hiljem meelest ära. Tema aga ütles alati: „võta sõnaraamat“. Ja see toimis! Kui me ise vaatasime sõnade tähendusi, jäi see meile ka meelde! Nii mõnelegi, kaasa arvatud mulle endale, on saanud harjumuseks otsidagi sõnaraamatust võõraste sõnade tähendusi. 
Ajast, mil eesti keele õpetaja meie kooli tuli, olen saanud enda jaoks justkui tugipunkti. Ma tean, et pärast temaga rääkimist saan veidikenegi energiat juurde. Ta on mind aidanud ja suunanud. Ta on mind julgustanud ning kiitnud, on mulle öeldnud sõnu, mis jäävad kauaks meelde.
Mul on vanust 17 aastat. Mõned aastad tagasi hakkasin endalegi ootamatult luuletusi kirjutama. Alguses ei julgenud ma neid kellelegi lugeda anda peale mõne lähedase inimese, kuid siis – tutvudes eesti keele õpetajaga – võtsin julguse kokku ning küsisin, kas tal oleks aega neile pilk peale visata. Ta tegigi seda ning sain väga head tagasisidet. See, et ta leidis oma tihedas graafikus selle aja, oli minu jaoks tohutult tähtis. Need olid esimesed head sõnad veidi kaugemalt inimeselt. Mul tekkis tema vastu usaldus. Võin öelda, et tänu temale hakkasin ma eesti keele ja üldse - kirjutamise vastu rohkem huvi tundma. Mulle meeldib igasugune kirjutamine, kuid kahtlesin kaua, kas olen üldse õigel teel. Arvasin, et minu kirjandid ja muud kirjatükid jäävad kusagile halli massi sisse ning nendes pole midagi erilist. Kuid õpetaja andis mulle mõista, et olen endast valel arvamusel. Minu eesti keele õpetaja oli see, kes ütles, et ma teen õiget asja, et mul on oma nägemus ja eripära. Ta andis mulle justkui oma heakskiidu ning ma ei unusta tema sõnu kunagi.
Kuidas olen siiski arenenud tänu temale? Minu eesti keele õpetaja tegi võimalikuks mul ennast proovile panna terve saalitäie inimeste ees, kelle hulgas oli nii õpilasi kui õpetajaid. Nimelt Eesti Vabariigi 90. sünnipäeva puhul korraldas meie klass aulas aktuse ning minule anti see au pidada väike kõne ja lugeda ette enda kirjutatud luuletus. See kogemus andis mulle palju juurde, sest ma polnud varem sel viisil esinenud. Noore inimese jaoks on see midagi tõeliselt olulist.
Mõned kuud hiljem – emakeelepäeval – sain taaskord võimaluse, et oma mõtteid edasi anda. Seekord õpilastele koolitunnis, kus esitasin jällegi väikese kõne ning luuletuse sellest kaunist päevast, mida oleme harjunud tähistama 14. märtsil.
Minu põhimõtteks, mida püüan järgida on see, et inimestes tuleb osata näha häid külgi. Usun, et igal õpilasel on südames üks õpetaja, kes on neid mingilgi määral paremaks inimeseks muutnud. Päevad ei ole kõik roosilised ja päikest täis. Aga vahel juhtub nii, et hetkel, mil võib kõige vähem oodata, et päike võiks pilve tagant välja tulla, ütleb üks õpetaja paar head sõna, mis võivad muuta päeva hoopis kaunimaks...