11. lugu "Minu esimene õpetaja- minu esimene eeskuju"

Kui küsida väikestelt tüdrukutirtsudelt nende tulevase ameti kohta, võib päris kindel olla, et nii mõnigi näeb end vaimusilmas ilusa, lahke ja kõiki maailma tarkusi teadva õpetajana. Õpetajad on need, kes jagavad teadmisi, räägivad kommetest ja kõikvõimalikest reeglitest. Koos lapsevanematega panevad nad aluse haritud ja viisakale inimesele, kes peab suutma iseseisvas elus toime tulla.

Esimesest klassijuhatajast sõltub palju. Ta kas kinnitab noore õpilase idealistlikku arvamust õpetajast kui eeskujust ning koolist kui toredast tarkusepesast või halvemal juhul lükkab selle ümber, muutes õppimise vastumeelseks. Minu koolitee juhatas sisse imearmas Liia Severin, kellest sai mulle eeskuju mitmeks toredaks aastaks. Mäletan tema lahket naeratust ja sõbralikke õpetusmeetmeid, mis tekitasid minus soovi igal varahommikul kooli minna ja pingutada heade tulemuste nimel.

Liia on pärit Pärnust. Gümnaasiumihariduse omandas ta Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumis. Seal selgus, et edaspidi soovib ta olla tegev just hariduses ning seetõttu jätkaski ta oma õpinguid Tallinna Pedagoogilises Seminaris. 2002. aastal astus ta Tartu Ülikooli, kust omandas klassi- ja käsitööõpetaja ameti. Enne Pärnu Väikese Vabakooli õpetajaskonda astumist töötas ta Lavassaare Lasteaed-Algkoolis, kust lahkus 1999. aastal ning sama aasta esimesel septembril sai temast minu esimene klassijuhataja.

Õppisin Pärnu Väikeses Vabakoolis esimesed kolm aastat. Need olid mängulised, rõõmu- ja sündmusterohked õppeaastad. Meie klass oli väike. Kuueteistkümne klassikaaslasega pidasime klassi- ja pitsaõhtuid, käisime matkamas, võtsime osa käsitöötubadest, esitasime vanematele näidendeid. Liia oli meile sõbra eest. Ühel kevadel käisime kogu klassiga tal külaski, kus küpsetasime, sõime ja lobisesime maailma asjadest. Liia kuulas meie muresid, kurvastas ja rõõmustas koos meiega. Igal õpilasel oli eraldi päevik, kuhu sai kirjutada oma mõtteid ja küsimusi, millele Liia julgustavalt vastas.

Klassijuhataja oli meile hea sõber, kuid ta ei jätnud unarusse oma õpetajaametit. Meie õppesüsteem oli mängulisem ning olen päris kindel, et tänu sellele sain kooliasjad paremini selgeks. Meie klass oli edukas ja seda ka linna tasemel. Nimelt võitsime kaks aastat järjest „Nuputa“, mis on matemaatikapõhine olümpiaad. Samuti olime edukad loov- ja humanitaaraladel. Õpetaja pööras palju tähelepanu just loovtööle. Me meisterdasime ja joonistasime, kirjutasime lugusid ning etendasime näidendeid.

Kolmanda klassi lõpus toimusid üleriigilised tasemetööd. Meie jaoks olid need esimesed väga tähtsad eksamilaadsed proovilepanekud. Liia oli ärevil koos oma klassiga. Ta utsitas meid õppima ja kordama. Kokkuvõttes sooritasid kõik tasemetööd edukalt, mina ja veel mitu õpilast said koguni maksimaalse tulemuse.

Meie klassi õpilaste teed on nüüdseks lahku läinud ning Liiatki näeme väga harva. Seetõttu käisime suvel mõne endise klassikaaslasega Liial külas. Veetsime ühe tõreda õhtu: vahetasime muljeid möödunust ja arutasime tulevikuplaane. Liia oli sama rõõmsameelne ja lahke nagu kooliajalgi. Ta tundis siirast rõõmu ja huvi meie käekäigu üle ning lootis meid velgi kohata. Me olime siiski tema esimene oma klass ja jääme tema mälestustesse. Ta jutustas meile, kuidas Jõnn kogu aeg targutas ja vaidles, kuidas mina mööda kooli ringi jooksin, kuidas Ronald alalõpmata pahandustesse sattus.

Liia oli minu esimene õpetaja ja üks esimesi eeskujusid. Ta sümpatiseerib mulle tänaseni ning mul on alati hea meel teda näha. Sõbra ja klassijuhatajana on ta minu mälestustes igavesti.