30. lugu "Minu lapsepõlve õpetajad"

Kui üks väike tüdruk koos vennaga kooli jõudis, ei olnud tunnid veel alanud…
Lapsi oli kooliõuel ja sumises koridoris. Vend läks kolmandasse, tüdruk esimesse klassi. Oli september 1937. Neid aastaid lapsepõlvekoolis ei olnudki rohkem kui kuus ja nad läksid ruttu mööda, kuid pildid neist aastaist, mis päev päeva järel kogunesid, said mälestusteks. Mulle ei tundu nad mingi kollaažina, kus mõni kild teistest väga üle käib, see on elukanga algus, pehme ja soe.
Lapseaastad, noorus, keskiga – kõiges oma võlud, oma valud, on, mis ununeb, on, mis meelde jääb, aga lapsepõlve kool – tema jääb. Sel ajal oli Põlula kool 6-klassiline algkool kolme liitklassiga. Mäletan kõiki õpetajaid: koolijuhataja August Eiber, tema abikaasa Linda Eiber; Hilda Tõnnov, Jürnas Talts. Nemad olid raja alguses. Kui õpetaja Talts sõtta võeti, tulid tema kohale järgemööda Salme Hõbemägi, Leida Vahtra, Aino Tamm. Asendusõpetajana on Põlulas töötanud ka Pear Rootalu.
Õpetajad Eiberid, nemad olid pidevalt ja neid ma tahaksingi nüüd meenutada. Kas mõlemat? Jah muidugi. Nemad olid kooli tugi ja ise ka otsekui toetusid teineteisele. Nad vastasid mõlemad selle aja arusaama järgi mõistele maa sool.
Koolis õppisid ümbruskonna lapsed, rahvamajas toimus seltsielu. Mõlemad tegelesid näitemänguga, õpetasid, mängisid ise. Augusti käe all mängis puhkpilliorkester.
Selleaegne Põlula rahvamaja oligi August Eiberi eestvõtmisel mõisa magasiaidast kultuurikoldeks ehitatud. Seal toimusid meie koolipeod, kaks korda aastas näitemänguga pidu täiskasvanutele. Selles saalis istusid ka meie vanemad, kui õpetaja Linda Eiber, kes oli Põlula-Miila Maanaisteseltsi esinaine, teeõhtuid korraldas. Need ei olnud niisama juturääkimised, vaid olid seotud tähtpäevadega või vesteldi noorsooteemadel. Raamatukogu-tuppa koguneti talvekuudel, kui õpetaja raamatuid laenutas, selgi puhul kaasnes vestlus ja arutelu. Ka minu ema kuulus maanaisteseltsi, käis raamatu-õhtutel ja tundis sellest rõõmu.
Peamine – minu õpetaja.
Alustan matemaatika, loodusõpetuse ja laulmisega. Neid aineid andis koolijuhataja. Näitlikustamine oli pigem seostamine ümbritseva eluga. Aritmeetika ei olnud kunagi lihtsalt liitmine ja lahutamine. Me käisime veskil, korjasime õunu, vedasime puid, mis tähendas seda – mitu jahukotti rohkem, mitu vähem; korvis oli õunu ja ikka jälle andis ära, korjas juurde. Puuvedu oli tõsisem, muidugi metsasihilt kooli juurde, aga reed ei olnud ühesuurused ja puuvedajad, meie isad, ei teinud ka ühepalju metsavoore. Tore oli, kui õpetaja tahvlile joonistas lapsi-„kriipsujukusid ja „kriipsuhobuseid“. Hindeid saime järgmise skaala järgi: väga hea, täiesti hea, hea, täiesti rahuldav, rahuldav, puudulik, nõrk, täiesti nõrk.
Kui juhtus, et kontrolltöödes neid viimaseid hindeid rohkem oli, siis me saime teada, millised puupead, taina- või kapsapead oleme. Pahaks me seda ei pannud ja minul ei olnud niivõrd kahju sellest, et puupead olime, kuivõrd sellest, et õpetaja ei olnud meiega rahul.
Loodusõpetus oli väga huvitav, kevadel ja sügisel toimusid tunnid kas  aias või pargis. Hiljem, kui ise valmistusin õpetajaks saama, mõistsin, et see oli Käisi meetod, mida õpetaja rakendas.
Paljude aastate järel tundub siiski, et kõige tugevama jälje lapsehinge jätsid laulutunnid. Laulsime kõik, nii kuidas oskasime, aga peamine kõige juures oli selgitus: :meie sini-must-valge lipp, meie armsamad aasad – see on kodumaa; teele, teele, kurekesed – see on lindude elu ja kutse – tulge jälle tagasi – siin on ka teie kodu. Kõik see mõjus nii – me laulsime kalliks selle maa, kus kestab talv nii kaua, kus põld on kehv ja kivine.
Linda Eiberit meenutades tundub, et siit sai alguse minu enda õpetajatee. Ja jällegi mitte ainult lugemine ja jutustamine, rohkem see mõttevahetus: kas nii oli õige? kuidas sina oleksid toiminud? Luuletuste lugemine, esinemine koolipidudel, ka see meeldis mulle väga. Agnes Taari lasteluule oli sel ajal populaarne ja õpetaja Eiber viis mind selle juurde. Ühel kevadpeol luges väike tüdruk „Kui ma olin veel pisike trull…“ ja kui emade-isade aplaus mind tagasi kutsus, tegi see rõõmu, kuid veel rohkem õpetaja tunnustus.
Juba siis ma teadsin, et tahan nii nagu Tema seista sirgelt klassi ees ja öelda ette emakeele etteütlust või dikteerida saksa keele diktaati või vene keele diktanti… Aitäh, õpetaja Eiber!
Oleksin ülekohtune, kui jätaksin kõrvale õpetaja Jürnas Taltsi. Meenuvad III-IV klassi liittunnid joonistamine-ajalugu. Mõnikord ma ei jõudnudki vesivärvide segamisest kaugemale, sest kuulasin hardunult ajalootundi. Õpiti eesti ajalugu Jüri Parijõe raamatu „Muistsed ajad jutustavad“ järgi. Ka siit tuli tubli annus selleks, et otsekui sahtlisse peitu jäi südamesse alles „Kaunistagem eesti kojad kolme koduvärviga“.
Õpetaja Taltsi kirjatehnikatunnid olid nõudlikud ja tänu sellele oli meil IV klassi lõpul kõikidel peaaegu ilus käekiri.

Haljala kool, minu kool selles tähenduses, et ma ise siin töötasin, on algatanud mõtte püstitada õpetaja autähis. See on väga tähtis samm – õpetaja kui noore inimese teelesaatja on kogu rahva lugupidamist väärt. Kui inimese südames on alles koht – minu õpetaja – siis ta mõistab, et paljudest sammastest erinev tähis on austus minu, sinu, sinu laste õpetajale.