33. lugu "Milline peab olema õpetaja"

Tänapäeval on arutletud tihti, missugune peab õpetaja olema, kuidas ta peaks käituma, riietuma, erinevaid olukordi lahendama. Mina arvan, et õpetaja peab olema selline, kelle moodi tahetakse olla, kes on eeskujuks, keda saab usaldada.
Igaüks meist arvab, et just tema õpetaja on parim, aga mina tean, et minul ongi. Minu õpetaja Mailis on daam parimais aastais, alati lahke ja abivalmis. Ta oskab meie muret näha ütlematagi ja aitab leida lahendusi.
Meie koolis ei olegi vist ühtegi õpilast, kes poleks tema pole pöördunud ja alati oleme leidnud positiivse lahenduse- ei oma tähtsust, on see kodu või kooliga seotud.
Minu õpetaja on tasakaalukas, rahulik ja meeldiv inimene, kes suunab meid, noori, krõbedate, tigedate sõnadeta õiget asja tegema. Ta riietub maitsekalt. Stiilne naine, korrektne nii sõnades, tegudes  kui käitumises. Ta on õpilaste poolt tunnistatud kooli stiilsemaks õpetajaks. Ta suhtub meisse kui võrdsetesse ja probleeme arutades oleme püüdnud neile lahendusi leida. õPetaja räägib meile, et suhtuge teistesse lugupidavalt ja siiralt- see tasub end ühel päeval ära. Kuid meil on üsna raske klass, oleme tormilised teismelised ja nii on juhtunud, et oleme viinud oma õpetaja pisarateni. õPetaja solvus ja meie vahele jäi midagi. Kuna me temast hoolisime, otsustasime, et hakkame end ise distsiplineerima. Nüüd oleme jõudnud 9. klassi ja meie vahel on taas usaldus. Viie aasta jooksul, mis me oleme koos olnud, on ta oma optimistliku ja rõõmsa olekuga olnud paljude toredate ürituste algataja. Klassiõhtud, matkad, ekskursioonid, ujumised, teatriühiskülastused. Meie õpetaja on suur teatrihuviline, nii oleme külastanud kaks korda õppeaastas teatrit ja ka minule on teatripisik külge hakanud. 5. klassis võtsime klassijuhatajatunni vihikud, kuhu oleme kirjutanud õpetajale kirju oma muredest, millele õpetaja on vastanud, oleme ennast analüüsinud. Nüüd, 9. tundub see kõik nii tühine. Aga õpetaja on aidanud meil nii valutumalt suureks saaada. Ta on alati meisse uskunud. On aina korranud, et meist saavad korralikud ja tublid täiskasvanud. Me oleme loonud oma traditsioonid, kujundanud kollektiivi. Minu klassijuhataja on eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Tal on lai silmaring ja teda on väga huvitav kuulata. Ta on väga palju lugenud ja innustab meidki. Ta on meile õpetanud, et eesti keel on ilus, seda ei tohi rikkuda. Meie klassis on vähe neid, kes igapäevakeeles kasutavad pidevalt tänavaslängi. Meie õpetajale on puhas eesti keel tähtis ja me peame sellest lugu.
Oma õpetajast võiksin veel palju rääkida. Aga kas see kiitmine ongi kõige tähtsam? Arvan, et tema teod räägivad iseenda eest. Nimelt on meie õpetaja valitud 2004. a Järvamaa Aasta õpetajaks. Kuna tol ajal ta meie õpetaja veel ei olnud, siis me ei teadnud seda. Ma avastasin selle täiesti juhuslikult. Külastasime üht Järvamaa kooli, kus oli üleval õpetajate autahvel ja sealt ma tuttava nime leidsingi. Meil on nii hea meel, et just tema endale õpetajaks ja klassijuhatajaks saime. Niisugune ongi minu õpetaja- tark, osav, enesekindel ning eeskujuks kõigile. Tean, et niisugust õpetajat ei ole mitte kellelgi teisel ja ma olen selle üle uhke ja õnnelik. Loodan, et tulevikuõpetajad on kõik nagu tema.