36. lugu "Minu nägemus lemmikõpetajast"

Oma lemmikõpetajast ei oska ma kirjutada ega kedagi suurt esile tuua, sest üsna sellised ongi meie kooli õpetajad. Minu arvates peaks õpetaja olema küll hea, aga sealsamas ka karm. Võib-olla ei saa te päris hästi aru, mida ma selle all mõtlen? Hea-see tähendab, et õpetaja on sõbralik ja lahke, jagab nõuandeid, teeb õppimise lõbusaks ja huvitavaks ja seletab kõik lahti. Samas ei tohiks ta olla selline ninnu-nännutaja. õPetajal peavad olema tugevad närvid ja vastupidav ning kindlakäeline nende õpilaste suhtes, kes ei kuula sõna. õPetaja ei tohiks ähvardada ja käitumise eest halbu hindeid panna. Hindeid tuleks panna ikka teadmiste eest. Täiskasvanud peaksid ka oma sõna pidama- mis lubatud, seda peab ka täitma.

Minu meelest ei oma tähtsust, kas õpetaja on noor või vana, peaasi, et ta ainet tunneks ja teda huvitaks see, mida ta teeb. Nii on meie koolil paar suhteliselt vana õpetajat, kuid nende tunnid on väga huvitavad, neil on palju jutustada möödunust, kui nad vaid hoogu satuvad.

Kui öeldaksegi seda, et koolis on vähe meessoost tunniandjaid, siis meie koolis on neid kohe palju. Seega võin öelda julgelt, et ei ole ka suurt vahet, kas lemmikõps peaks olema mees-või naissoost.

Meie klassis on raske seltskond: õpilased kraaklevad omavahel, õiendavad, loobivad asju ja lollitavad niisama. Just sellepärast peabki õpetaja tugev olema, mitte alluma õpilaste terrorile. Enamus tundides suudavadki meie kooli pedagoogid oma sõna maksma panna, rahulikult oma ainet anda ning tundi läbi viia. Tihti saab ka nalja ja naerda. Kui suudetakse ka veel seda, et me õpiksime tunnis ja ka kodus, oleks ju asi ideaalne.

Kokkuvõtteks peab temas olema kõike: huumorimeelt ja tõsidust, heatahtlikkust ja rangust, järjepidavust ja vastutulelikust. Selline arvamus siis minul õpetajast.